enesele jõulutunnuse õigust, kuid nime „jõulud“ ei suuda jõulupuu seni ometi omandada, nagu ta eelkäijad õled ja heinad selle omandanud.
Jõuluõled ja -heinad on varustatud erilise maagilise mõjuga nagu mitmed muudki jõulupühadega kokkupuutuvad esemed. Õlgede maagiline mõju algab jõuludega ja ulatub edasi suvise viljakasvamiseni, õigemini edasi veel kuni uue lõikuse õlgedeni.
Juba vana kirik uskus jõuluõlgede maagilist väge. Kirik seletas: Kristus on sõimes õlgedel või heintel hinganud. Kristusest on lähtunud eriline mõju jõuluõlgedesse ja -heintesse. See mõju kestab edasi jõuluõlgedes ja -heintes meie päevini[1].
Jõuluheinad, mõnes kohas ka jõuluõled, ei katnud vanemal ajal mitte ainult elamute, vaid ka kirikute põrandaid, ei üksi põhjamail, vaid ka Kesk-Euroopas. Isegi kuningalossides ei puudunud õled, näiteks kuningas Henry VIII-l ja kuninganna Elisabethil[2]. Islandi muistendidki teavad kõnelda jõuluõlgedest. Kõigiti pandi põhjamail 18. sajandi lõpul veel üldiselt jõuluõlgi põrandale, nii et jõulu ei peetud jõuluks, kui puudusid õled või heinad. Soomes Pöytyä kirikus nähti veel 1913 jõuluõlgi[3]. Tulikahju tekkimise kartuse pärast keeldi 19. sajandi jooksul peaaegu igalpool õlgede või heinte laotamine kirikupõrandale. Lammi kirikus kukkus kord põlev küünal naisterahva käest maha õlgedele. Teine kõrval istuv naisterahvas hakkas taskusse pistetud viinapudelist kohe kustutamiseks tulele viina valama. Kuid viin ei kustutanud tuld, tuli võttis võimust. Kirikulised tormasid kirikust välja. Tungis sai mitu inimest surma[4].
Jõuluheinad või -õled põlvnevad paganusest. Kristlus püüdis varakult neile anda kristliku tähenduse ja seda tähendust usutakse veel meie ajal laialt. Kristlik kirik seletas: jõulus põrandale laotatud õled või heinad peavad igale kristlasele silma ette tooma Betlemma lauta, kus oli heinu sõimes ja õlgi põrandal. Muidu oleks see tõesti väga ilus seletus, kui mitte paganad ei
