Enam jälgi on jätnud meie jõuluaegseisse kommetesse kalendä pidu. Alguses nimetati Rooma riigis iga kuu esimest päeva kalendäks. Kui 153 e. Kr. uusaasta määrati 1. jaanuarile, omandas 1. jaanuar erilise tähtsuse. Majasid ehiti lehisega ja okstega, sooviti õnne, anti kingitisi. Juba vanade roomlaste arvates määras aasta esimene päev kogu aasta iseloomu. Kas või silmapilguks püüti 1. jaanuaril nii teotseda, kuidas seda sooviti aasta jooksul. Eriti arenes roomlastel ennustamine uusaastaks. Niisugune ennustamine on Euroopas levinud igale poole ja seda tuntakse rohkesti Eestiski jõulu- ja vanaaasta õhtul. Peale muu olid maskeraadid päevakorral. Lühidalt: kristliku jõuluaja kombeid on vanade roomlaste saturnaaliad ja kalendäd mõjutanud. Rooma astroloogide arvamised ja vanad traditsioonid valdasid enestele ala laial alusel.
Saturnaaliatega ühendati päikesejumala kultus. Rooma katakombidest on leitud kivitahvel päikesejumala sündimise kujutisega: härg ja eesel seisavad sündinud jumala juures; see on muidugi sümboliks, et päike = kevad annab loomadele uut rohtu[1].
Üks põhjus, miks eeldati 25. detsember Kristuse sünnipäevaks, on veel järgmine. Mõni vana kirikuisa oletas, et maailm on loodud kevadisel pööripäeval. Sextus Julius Africanus nimetab oma 221. a. kirjutatud teoses kevadise pööripäeva Maarja kuulutuse päevaks[2]. Sellest päevast arvati 9 kuud edasi ja nii saadi Jeesuse sünnipäevaks 25. detsember. Kevadist pööripäeva peeti vanemal ajal 25. märtsil, pärast aga 21. märtsil. Hilisemal pööripäeva muutmise puhul ei hakatud Maarja kuulutusepäeva enam viima kokkukõlasse pööripäevaga; Maarja kuulutusepäev jäigi 25. märtsile ja selle järgi jõulgi 25. detsembrile. 24. detsembrit peeti ammu juba Aadama ja Eeva sünnipäevaks. Esimese inimese, Aadama kaudu tuli surm maailma; järgmisel päeval, 25. detsembril, sündinud jumalinimese kaudu aga igavene elu, seletasid vanad kirikuõpetajad.
Chrysostomos kirjutab 386 jõulu kohta[3]: Ei ole veel 10 aastat möödunud sellest, kui meile see päev tõepoolest saanud
