elanikkudele sealt silma puutus. Hea salm kuulutas head uusaastat, halb halba. Nii löödi igaühe nimele lauluraamat lahti[1].
Setumaal tuuakse esimese püha hommikul kirikust pühapilt külasse. Kaasa tuleb preester, kes laudas loomi õnnistab ja palvet peab. Uusaasta hommikul viiakse pilt jälle kirikusse tagasi[2].
Tõstamaal küsiti jõuluõhtul lastelt: „Kas jõuluvana tuleb nutuga või naeruga?“ Küsimusele vastasid lapsed: „Jumalasõnaga ja soolaleivaga[3].“
Toris lootsid lapsed jõuludelt enestelt abi targakssaamiseks. Selleks kujutati midagi paberile ja neelati paber alla. Ööseks pandi raamat pea alla; selle teo järele pidi kõik hästi pähe hakkama[4].
Jõuluhommikul teretab majasse tulija Audrus: „Tere hommikut, jõulud, jõulud! Pikka iga, kõrget au, pisut lapsi, palju leiba!“[5] Teisal öeldakse: „Tere, jõulud! Meie jõulud saadavad teie jõuludele palju tervisi, noortele ja vanadele, kukkedele ja kanadele, moor moorile, vaar vaarile ja igaüks oma paarile“[6].
Jõulutaiad — saagi edendajad.
Jõulude pühitsemise kommetest käib punase lõngana läbi soov edendada maa, karja ja inimeste sigivust. Seks loodetakse abi ohvritest ja mõnesugustest taigadest. Ohver oli muidugi määratud põllumajandust edendavatele kaitsevaimudele. Kui hiljemini kristluse päevil enam vaimudele ei ohverdatud, langes ohver kirikule, kiriku juures kerjajatele või ka pererahva juurde koju tulevatele santidele.
Vanasti, kui rehti käsitsi peksti, kestis suuremate põldude omanikkudel rehepeksmine kaua, kuni mardipäevani, harukorral veel kauemini. Jõuluks pidi aga rehepeks olema tingimata täiesti lõpetatud. Jõuludega algas, nagu tähendatud, vanasti uusaasta. Uusaasta peab tagama uut lõikust. Kõik põllumajandusesaaduste esiletoomine jõulus kannab omapoolt mingisuguse