Saaremaal joodi mõnes kohas koguni võidu õlut; sel puhul näriti ühtlasi seajalgu. Kui üks kont oli lihast puhtaks näritud, joodi ikka klaas õlut, pandi kont vakasesse kotti ja viidi pööningule. Kes 32 konti puhastanud ja 32 klaasi õlut joonud, seda pidi eeltuleval aastal suur õnn ees ootama[1]. — See komme vististi pärit uuest ajast; sinnapoole viitab juba õllejoomine klaasist.
Muhulased tunnevad jõulus õllekahja majahaldjale. Vähemalt viitab sellele järgmine Muhust üleskirjutatud märkus: jõulu esimese püha hommikul valab eeskujulik pereisa esimesest toodud õllekannust ühe osa põrandale[2]. Saaremaa teate järgi käib pererahvas vanaaasta õhtul õllekannuga ümber toa ja valab õlut ahju, ka põrandale, et tuleks hea viljaaasta ja saadaks head õlut[3]. Ristil loodeti saavutada sama hüvet, kui saunas vihtlemisel joodi õlut ja ülejäänud õlut vastu lage visati[4]. Niisama tehti Saaremaalgi. õlle lakke viskamine kindlustas head viljakasvu, viskamise puudumine aga viljaikalduse. Kärlas öeldakse: Jõuludele juua ka[5].
Sõrves ohverdati niisama õllekahja, aga juba toomapäeval, milline päev seal kannab kalapüügi lõpu ilmet. Sel päeval minnakse randa kummuli pöörma venesid, kaasas õllelähkrid. Paatidelegi antakse „jõulumärga“, et ka neil jõulud oleksid peale rasket teenistust, kusjuures lähkritest valatud paatidele õlut enne ja pärast nende ümberpöörmist. Siin olid siis mehed peale töö lõppu kuskil koos viibinud, isekeskis juttu ajanud ja üksteise lähkrist jõulumärga proovinud kuni hilja õhtuni[6]. Paat sai seega tänuohvri senise abi eest; alguses muidugi mitte paat, vaid mingisugune vaimne olevus, ütleme paadihaldjas, kui ka muidu niisugust ei tunta, küll aga laevahaldjat; ehk kui mitte paadihaldjas, siis ometi mingisugune veevaim, olgu mereema või muu.
Jõuluse roaohvri kohta leidub teateid ainult Põlva Navilt, kus hiiekasele oakama ohverdatud[7].
Saaremaal saadavad õllekeetjad kohe pärast õllevalmimist õlut lähematele külameestele ja sugulastele ja neile saa-
