Puudub kindlaid teateid, kuidas Eestis kõige vanemal ajal pruuliti õlut, kas ainult porssade abil või ka muud moodi. Pärastpoole tarvitati igatahes humalaid. Humalategi tarvitamise ajal on mõni õllevalmistaja, soovides hästi kanget õlut, humalatele lisaks võtnud porssi või tarvitanud üksi porssi. Porsad teevad õlle mõruks ja õllejooja uimaseks, tekitades ühtlasi peavalugi. Pärnu ümbruses lisatud õllele kanguseks vahel tubakat juurde[1].
Virumaal rõhutatakse, et õllevee keetmisel, veetõstmisel ja katla alla tule panemisel peavad mehed töötama, et õlut kange saaks. Naiste kaasaaitamisel tekib lahja õlut[2].
Hiiumaal loodeti õlle kangust järgmist viisi tõsta: pereisa tõi humalate keetmise ajal vana, palju ringi veerenud vankriratta tüki ja keerutas seda paar korda ringi ümber pea, lootes, et siis hiljemini õlut peas niisama ringi hakkab käima kui ratas käinud. Seejärele pandi ratas tulle, millel humalad keenud. Nii valmistatud õlut pidi hästi pähe hakkama[3].
Sõrves algas õllepruulimine juba enne toomapäeva[4]; harukorral pruuliti kohati alles pärast toomapäeva. Rahva seas leidub kõnekäänd: „Toomas tuleb õlletoobiga“. See kõnekäänd kuulutab, et toomapäeval valmib õlut. Pärast toomapäeva kardeti pruulida õlut, kardeti nimelt sellepärast, et „Toomas läheb tõrde ja rikub õllevaadid ning õllekeetmiskatla[5].“
Soomlasedki tunnevad õllevalmistust toomapäeval. Soomes öeldakse, et Toomas tuleb
oluttynnäri olallas[6].
Õllejoomine jõulus on paganusest pärit, kuulub ohvripeo usundiliste kommete hulka ja moodustab selle peaaegu tähtsama osa. Otsegu sakslased hilisemal ajal ühiselt hoolitsesid oma külapidude õlle eest, nii hoolitseti ka paganuseajal põhjamaal jõuluõlle eest. Pidulised hankisid ohvriks tarviliku õlle. Ei või ütelda, et oleks igalpool arvatud tarvilik olevat joobnuks jääda, kui ka sel puhul mõnegi korra juhtub joobnuksjäämist. Soomest Hauhost teatatakse, seal olnud elanikud toomapäevast
