Mine sisu juurde

Lehekülg:Eesti vanasõnad, Eisen, 1929.djvu/16

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.

Kevadine vesi tark, sügisene loll.
Kevadine vihm kosutab, sügisene kaotab.
Kevadine võõras läheb tühja kõhuga koju (= kui puudus majas).
Kurg toob kevadel uued saapad.



Suvi.

Suvel hauguvad suured: koerad, sügisel pole kutsikaidki kuulda.
Suvel silmad, talvel hambad.
Suvi ja talv taplevad teineteisega.
Suvi kogub, talv sööb.
Suvine rand ei pea kaua jääd.
Kehv suvi, lahja sügis.
Suvine tund enam kui talvine päev.



Sügis.

Sügisel näed orast küll, aga vili ei ole veel salves.
Sügisel suured söömad, kevadel keed magusad.
Sügis söödab, kevad kurnab.
Sügisel seitse söömalauda, kevadel ei kakukestki.
Kõik sügised ei ole salvetäitjad.



Talv.

Talv ajab ahju taga.
Talv ajab karu pesasse.
Talv kisub kindad taskust.
Talvel kahe mehe jõud.
Ei talv anna, vaid talv tahab.
Ega talv taevasse jää.
Talv ei tule ühega ega, lähe kahega.
Valmista talvel rattaid, — siis võid suvel sõita.
Vanker sõimab talve.


16