54
lausunud. Päkapiku-mees ja tema wõeras, kui natuke oliwad seisatanud, sammusiwad määratumat hoonet mööda edasi, mis ikka heledamaks ja toredamaks tõuusis. Kõik majariistad oliwad puhtast kullast ja hõbedast, silmamata kõrge lagi hellendawast klaasist ja põrand puhtast wasest, ja mida kaugemalle nad läksiwad, seda uhkemalt hiilgas ja kiirgas neile igalt poolt hoone wastu, ilma et tall otsa ehk lõpetust kustki oleks silmata saanud ehk tulnudki. Liig heledus ja walgus pani wanamehe pea ümber käima ja ta soovis wiimate ümber käända. Kohe täitis päkapiku-mees tema tahtmist ja ütles:
„Hea, et sa sellepeale õigel ajal jo mõtlesidki. Mida eemalle me läheksime, seda kiirgawam tuleks hoone. Siit natukene aga eemal on jo nii hele ja hiilgaw, et pealt-maa inimese silm seda ei jõuagi kannatada. Sest siin elab meie wägew kuningas oma helde emandaga, nende ümber teised meie wetewalla wõimsad ja ilusad.“
„Kus nad siis nüid on?“ küsis wanamees meelt julgustates.
„Selle küsimise peale ei ole minul wastust,“ wastas päkapiku-mees. „Nõnda palju aga ütlen sulle:
Kusa merda mürgatella —
Ahtu heali kaigatella;
Kusa laene liigutella —
Wete-wägi kiigutella;
Kusa wahtu weeratella —
Wete-ema keeratella:
Kusa woogu wilgatella —
Wete-neiu naeratella.“
Wanamees mõistis asju muist, wõttis aga weel julgust teisi asju pärida ja küsis:
„Sina ütled pere ja perepidajad kodust ära olewat, aga kes siis need on, kes siin eespool kojas liiguwad ja elupäewi peawad? Nagu näitab, ei lõpe wanadel jutt, noortel nalja tegu ega lastel kulla ja hõbeda ja iluasjadega mängupidu? Kas need teie pere ei ole?“
„Pool-poolite on, aga ei ole siiski,“ wastas päkapiku-mees ja waatas küsitawa rahwa peale ümber. „Need on — kui ma nüid sulle tohin ütelda?! — need on pealt-ilma inimesed, kes meie kodu on korjunud, üks seekord, teine teinekord.
