50
„Mis sa muretsed, mees?“
Puuraiuja kurtis oma lugu, ja wanamees wastas:
„Tean küll! Oota, ma otsin so riista üles.“
Ta kadus wee alla, tuli aga silmapilk tagasi, wask kirwes käes, näitas seda ja küsis:
„See on sinu kirwes?“
„Ei ole!“ wastas mees.
Weewanamees läks teistkord põhja, tõi hõbe kirwe, näitas seda ja küsis:
„Kas see?“
„Ei!“ wastas mees.
Kolmat korda käis hallmees weeall, tuli kuld kirwega tagasi, näitas seda ja küsis:
„Noh, kas siis see?“
„Ei ka!“ wastas mees.
Jälle läks weewanamees järwe põhja ja tõi nüid puuraiuja päris kirwe, mida mees suure tänuga wastu wõttis. Aga wee-jumal kinkis temale ka need kolm teist, kuld, hõbe ja wask kirwed. Sellepeale tegi mees oma töö ära ja kõneles peremehele õhtu kodu oma õnne.
Ihnus mõtles:
„Oota! Sina ei mõistnud kallist asja muidu wastu wõtta kui wägise pakkumisega; aga mina lähen katsun oma õnne paremine!“
Tema pani kolm kirwest lõdwalt warre otsa, läks järwe ääre, raius esimesega mõne paugu: see käis otsast ära, suurele kaugelle järwe, teine ja kolmas nõndasamuti. Sanunub mees ja tuskab ja kahetseb, kunni wee-jumal wiimati tuleb, tema ahastust järele küsib, põhjast kolm kuldkirwest wälja toob, päewa kätte üles tõstab ja küsib:
„Need ep wist sinu omad ongi?“
„Jah needsamad!“ kähwatab ahne mees suure hea meelega ja sirutab kätt wõtma. Häkitselt kohiseb koledaste wesi, wahutükid käiwad mehele wastu silmi. Sellesama silmapilguga kaub weewanamees, waikneb wesi: ei laenekestki liigu. Ootab kohkund mees weel uimaselt hulga aega: ei kuhki ega kahki kuski. Silmad häbi täis, süda walus, meel hirmul, ja kõigest
