44
nõnda et tee tolmab!“ Siis jäi kõik wait. Järw oli jälle selge ja waikne nagu enne. — Mees hakkas sõudma ja sai silmapilk kaldalle.
Lausa nähtud näkineiu.
Keegi wanataat jutustas wee-jumalatest ja tõendas ise noorel põlwel üht weeneiut näinud olewat. Kuuljate palwe peale rääkis ta:
„Ühel Jaanipäewa hommikul päikese tõuste istusime õitsilapsed Kuningwere järwe otsal kingul suure kiwi ümber ja kõnelesime öösest Jaanitule põletamist, kusa mitmed naljad ära said teha ja ilud ära näha. Wiimate aga wõttis soe päewaterakese paiste ja öösine wäsimus kõikide üle wõimust ja tegi hallile Unewanamehele ameti kergeks. Minul üksi ei tulnud und. Tõuusin sellepärast üles ja sammusin kõrgema järwekalda otsa, Jaanipäewa ilu nägema.
Paks kaste oli maas ja säras hõbehelmina kõige põesaste lehtedel ja rohulatwadel; udu pilwed tõuusiwad müiril järwest üles; wastu päewa mäekallaste kohal seisis udus ilus wikerkaar nagu määratu hiigla rõngas; teisel pool järwe kaldal kuuse ladwal kukkus kägu; sisask laksutas küla-all toomikus; kalad lupsutasiwad järwes; pardid aelesiwad krääksul pilliroos ja luhas ja pidasiwad oma perekondadega Jaanipäewa jahti.
Mina istusin suure kiwi otsa ja ilutsesin, ei tea isegi kui kaua, ilusat hommikut. Kõik, mis silmad nägiwad ja kõrwad kuulsiwad, oli mulle nii armas, nagu oleksin täna hommiku esimest kord seda kõik kuuluud ja näinud. Kui ma märka aega olin istunud, ja ilumõju jo natuke üle hakkas minema, tuli mulle meele, et eile õhtu hõngenõuud kaasa olin toonud ja paju põesasse peitnud. Jooksin siis mäest alla hõngele.
Weikese perwetüki ääres järwe serwas oli mull ammu tuttaw püidmise koht, ja sinna heitsin hõnge wette. Toimetasin, toimetasin raasikese aega, aga ei näinud tükil ajal maimugi. Ühe korraga aga tuli perwe äär kihinal kalu täis. Kalad wõtsiwad nii ahneste hõnge, et mull ime oli. Muidu sai
