41
Juba mind wette wajund lasta,
Ilma süita uppund lasta
Warsti waja leietakse,
Kõwal käsul nõuetakse…
Kuule: Healta helkinessa,
Ahtu kutse kaikunessa,
Wete põhjas põrkunessa,
Laente pinnal laksunessa,
Isa healel hõikunessa!…
Ilus on Ahtussa elada,
Wilu-woogudes walada:
Wete-ema hellitusel,
Wete-näide naljatusel,
Wete-wäe wallatusel,
Ahtu õuede warjula
Alla-ilmas olla õnnel…“
Noormees kuulas hõngutõmbamata ja hoimu liigutamata, sest ta märkas nüid kord korralt, kuida asi lauljaga oli; ta arwas neiut oma silma eest igal pilgul kaduwat ja wette ruttawat, ja see täitis teda kartuse ja haledusega. Kuna aga neiu nagu laulu oli lõpetamas ja kiwi pealt ehtis üles tõusma, tahtis ka tema warjult wälja astuda, ometi paari sõnagagi küsida ja näha, kas ja mill wiisil ta sureliku pealtmaa inimesega weel juttu teeks, ehk kas ta siis tõeste ennast wette tagasi minemast ei wõiks peasta? Korraga aga kiljatses neiu, nii et waritsejal poisikesel weri tarretama jäi, ja pistis suure kisaga salust wälja küla poole wälja peale ja sealt kaugelt ringiteed järwele. Hulk mehi, kes mööda kallast ilma nägemata ennast salu ja järwe wahele oliwad salaldanud, jooksiwad talle küll weel mitmelt poolt järele. Aga neiu läks nagu mõistataw wari kõige kangema tuule hoo kiirusel ümber meeste ria ja kadus enne silmapilku wee alla. Korraga helises järwest hooste hirnumine ja kostis inimeste healitsemine kõikide meeste kuuldes, kes kohkudes kaldalle seisatama jäiwad. — Kodu poole minnes rääkis neile poisikene laulust, mis ta neiu suust kuulnud, ja mehed tõutasiwad ühel-sõnal, ei elu-ilmas enam sarnaste asjadega tegemist teha ega wee-neiut tema endisest kodukohast hirmutada. Seda lubamist aga polnud enam tarwis, sest peale seda ei näinud neiut enam kellegi silm.
