37
Taati, kulda taadikene,
Eite, hella, armuline,
Nähke lasta alta ilmast;
Nähke marjukest mättalla!
Kes teid laseks Mana-maalta
Tulla mullasta murule,
Külmalt kalmult kodumaile
pojakesta paisutama,
Waeste lasta warjelema,
Silma-wett tall waigistama,
Õhkamista uinutama,
Isa, armas isakene,
Ema, hella emakene!
Tulge ära Mana-maalta,
Ilmuge mullasta murule!
Siis-ap kaub mull pisar palgelt,
Tutwate pilkus taas taganeb!“
Poisike on waewalt kaebamist lõpetanud, ja korraga kuuleb ta, ehk küll taewas selge kui klaas ja tähed kuldana hiilgawad, nagu pitkese müristamist ja sellega ühes üht imelist healt… Tema ei saa aga midagi aru, mis heal see on ehk kust pooltki see tuleb. Teised õitsilised ei pane sest käratsemises tähelegi, waid naerawad, laulawad ja hullawad edasi ja ajawad uusi hagu tulesse. Waenelaps jäeb ka jälle oma mätta peale mõtetesse istuma. Natukese aja pärast kostab weel kõwem kõmin kui enne ja selle järele kuulukse selgeste nagu hüidmine: „Minge ära!“ Mõned õitsilised tule juures seisatasiwad ja ütlesiwad teistele: „Mis see peaks olema, mis müristab ja nagu hüidis?!“ Teised ütlesiwad wastu: „Mis muud, kui pitkne müristab selgest taewast!“ Mõned teised jälle: „Las’ peksab Sortsilasi metsast meresse!“ Selle peale aga hakkasiwad nad jälle oma ilutsemist, tule ümber kuuti lüies. Waenelaps silmitses hoolega senna poole, kust see imeline heal ja kõmin jo kahte korda oli kostnud. Wiimaks näeb ta korraga õhtupoolist taewast mustama hakkawat ja nagu koledat pitkse pilwe metsa tagast ruttu ligemalle tõuuswat. Tema astub mättalt püsti ja tahab tule juure teiste seltsi tagasi hakata minema, lööb aga nagu kogemata silmad teisele poole ja näeb päikese tõusme poolsete heinamaade wahel kõrgema kallastiku peal kaht määratumat härga, teine hall, teine must, kes mulda
