Mine sisu juurde

Lehekülg:Eesti rahwa muiste jutud Kõrw 1881.djvu/32

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

27

poole wälja saamata. Mets läks ikka paksemaks ja wõigaslisemaks. Sain ühe suure musta mehega kokku. See ütles, et ilma tema abita mina kodu ei saawat, kas käia kõik elu aeg ehk kas wõi teise ilmani ümber ja mässata laant risti ehk põigiti läbi. Ta kutsus mind eneselle sulaseks. Mina küsisin: kui kauaks. Tema wastas: mõneks ajaks. Mina ei teinud tegemist ja käskisin teda juurest minna. ‚Eks me näe!‘ ütles ta ja läks. Mina rändasin weel päewa ja öö, sain temaga teisel õhtupoolikul kokku. Kutsus mind kolmeks aastaks omale ja lubas mind pärast seda aega kodu juhatada. Mina ei wõtnud nüidki tema nõuu ja rändasin weel, ehk küll nälg jo elu kippus wõtma, ühe öö ja päewa. Sain temaga jälle kokku. Minu küsimise peale, kes tema on, wastas ta: ‚Olen ma kes ma olen, aga sind tean ma ammu. Jäta oma hulkumine. Sa näed ise, et sa metsast ei pease.‘ Tegime kauba ära, et mina teda kolm aastat otsa teenin, kulda palgaks saan, nii palju kui enesega ühes kanda jõuan ja tema mind pärast lubatud aega kodu juhatab, kui minul lusti ei oleks, igaweste temale jäeda. Poole aastat ja weel mõni nädal teenisin ma teda, siis hakati mind mitmetpidi wõrgutama ja mulle musta tütart pakkuma. Mina põlgasin pakkumise ära ja perenaine wiskas ühel õhtul mulle hobuse naha selga ja muutis mind hobuseks. Siis pandi mind keldrisse. Mõne aja pärast toodi ka lõukoer senna mulle kõrwale. Wiis päewa anti meile korrapärast toitu, kuuendamal ja seitsmendamal päewal aga mulle liha ja lõukoerale kaeru. Sedawiisi lasti meid iga nädala kaks päewa kibedat nälga näha. Sinu sealolemise ajal aga anti meile kolm päewa järestiku toidus wastu oksa. See on minu elulugu ja mis mina tean.“

Kui hobune oma lugu lõpetas, palus lõukoer, ka endale kepiga lüia. Noormees ei lasknud paluda, lõi talle pihlaka kepiga kolm korda pitku selga. Nahk langes maha. Jälle tuli noor, tugew ja priske mees wälja ja ütles:

„Ole tuhandeks terwe Wanapagana juure sattumast ja mulle peastjaks saamast! Mina olin meremees ja hulga laewade ülem. Purjutasin maast madalast mõnda aastat õnnega ühest merest ja ühest ilma nurgast teisi. Olin wiimaks kodu poole tulemas, tõuusis kole torm, hukkas laewad, mattis seltsimehed