21
„See on meie kuri peremees oma pojaga. Ta on meil jälgil ja tõttab järele. Pea aga nüid hoolega silmad terased ja wahi alati tagasi. Kui ta õige meie ligi saab, ütle mulle.“
Poiss wahtis tagasi ja hüidis natukese aja pärast:
„Juba õige ligi!“
„Wiska see kuiwand witsaots üle pahema õla oma tagaselja maha.“
Poiss tegi nii: ja korraga seisis ilmatu suur ja paks mets nende taga, puu puu küljes kinni, ja taga-ajajad kadusiwad. Põgenejad seisatasiwad silmapilgu ja tõttasiwad uueste edasi.
13.
Öö oli selge. Kuu paistis heledaste. Ehawalge oli kustumas. Wanapagan seisis pojaga teisel-pool metsa, tuskas ja silmitses wastu taewast kõrgeid puude latwu ja siis jälle üks ühe kõrwal seiswaid kõredaid, jämedaid tüwesid.
„Näe, poeg, mis tempu nemad meile ei mänginud. Imet mõista, kust neil meie isa-isade sala-asjad kätte ja teada saiwad. Mis nüid nõuuks, poeg?“
Poeg ei teadnud ka kohe nõuu, ja katsusiwad wiimaks läbi metsa pugeda. Aga mõlematel jäiwad kõrwad puude wahele, et ei kumbki enam edasi ega tagasi peasenud. Suure waewa ja rabelemisega sai wiimaks poeg oma pea puude wahelt tagasi, tõttas isale appi, murdis teise kuuskedest maha, kus wanamehe pea wahel oli ja peastis selle kõrwad lahti.
„Ole sina tuhandeks terwe, pojakene, peasemast, ja mind peastmast, muidu oleksime mõlemad seie haledat waewa surma surenud!“
„Tänu ilus küll, isa! Aga mis nüid teha?“ ütles poeg.
„Mis teha? Hea nõuu kallis. Nüid on meil hirmus eluwõtja mets kõrgelt ja laialt kui taewa-pilwe müir ees, et linnukegi ei pease läbi lendama. Ümber minnes kuluksiwad jalad alt ja ep oleks muud enam taga ajada kui tühja tuult: mis muud teha, poeg, kui anna jalule tuld ja too kodust terawad kirwed, et enne ehatähe kustumist tagasi jõuad ja metsast tee läbi raiume!“
