11
Kes on hella eide lapsi,
Taadi silmale teraksi;
Kellel eide kulda-eied
Kulla-kangaks kootaneksa,
Weime-kirstu kantaneksa;
Kellel taati kaugelt maalta
Eile jällegi koduje
Kandis noore ja nobeda,
Ülikena ja käbeda,
Käherpeaga peiukese,
Sini-silma, sirge mehe.
Las’ lääb kuusi kuusa mööda,
Seitse kuuda selja taga,
Siis tad mulle soowitakse,
Kaasaaksi annetakse.
Aga kui ei pakkumista
Mõista ep kalliksi pidada;
Eide armu ajamista,
Taadi kulda-tootusta,
Lahedada lubamista
Wõtab wastuje wihkada;
Julgeb hella eide lasta,
Taadi silmale terada
Paljuks panna ja põlgada,
Mustaaksi sõimejeda:
Siis tall kaswab nelja jalga:
Saab kas kabja-kandijaksa,
Ehk saab metsi-murdejaksa;
Pantaks keldri peraje
Kõwa lukkude tahaje,
Kunni pöörab meelta meesi.
Siis-ap neiu nende seasta,
Keda kinni peetaneksa,
Teda walitseb omaksi,
Wõtab kalliks kaasaaksi.
Aga teised tõrges-kaelad
Jäewad loomaks lomberdama;
Neljal jalal komberdama.
Üks saab eide hobuseksa,
Teine õue-koeraaksa…“
Lauuljal tuli jälle weike häpardus. Kera weeratas käest suurele kaugelle maha, õnneks aga mitte wastu waritsejat, waid teisele poole eemalle. Must neiu hüppas kergel sammul kerale järele, ja senni lipsas noormees põesastikust jälle kummarkülle
