— 96 —
Mees täitis ka herra palwet ja nägi nüüd, kudas herra täkkud nii ilusad ja toredad oliwad, mihukesi ta weel enne ’polnud näinud.
„Kas sa neid täkka tuuned ka?“ küsis herra.
„Ei tunne, herra!“ wastas postimees.
„See siinpool kõrwas on rikkas N. mõisa herra, see siinpool tema niisamasugune naaber.“
Poiss kohmetas ära, heitis ristikese ette ja katsus aga, et metsast läbi sai.
Teisel päewal toodi sõnum kiriku mõisa, et metsawaht olla ennast lakkas ülesse poonud.
Jõe näkid.
Uue-mõisa alt, mis Tallinna maal on, jookseb suur jõgi läbi. Mõnest kohast olla ta nii sügaw, et keegi tema põhja ’polla weel kätte saanud. Sinna jõkke uppunud ennemuiste palju inimesi ära.
Suwel nähtud tema kaldal sagedaste ilusaid wesineitsisi, kes, kas end pesenud ehk oma juukseid silunud.
Oldud kord jälle wesineitsit nähtud, siis teadnud rahwas kohe rääkida: „Külap nüüd mõni inimene jälle jõkke ära uppub!“
Ja nii see ka olnud.
Kord tulnud üks töömees õhtu hilja põllult ning näinud, kudas jõe kaldal ilus neitsit istunud ja end pesenud. — Mees mõtelnud kohe: „Ega see nüüd muu ei wõi olla, kui näki neitsit. Lähän ometi lähemale ja silmitsen kord ka imelikku neiut.“
Neitsit lasknud ka mehe kaunis lähedale tulla. Hüppanud siis aga sulpsti! jõe wette ja kadunud.
Mees pöörnud jälle ümber ning tahtnud koju poole minna.
Sammunud ja sammunud, aga ime lugu! ei kodu kuskil näha. Mees kiirustand käiki, aga mis sa teed — ei saa kodu ligigi!
