— 94 —
„Jah, peremees, lähän küll!“ wastas Hans.
Nüüd pani Hans tühja waadi kambri peale ja istus ise jälle rehe lae sõrwale.
Arwata kesköö ajal tuleb jälle Wanapagan, maailma suur raudnui käes ja wirutab waadile pihta, et waenekene tuhandeks tükkiks laguneb.
Hommiku hüüab Wana jälle hirwitates: „Hans pojuke, tule pruukostile!“
„Jah, peremees, tulen kohe!“ wastas Hans.
Wana kohkus jälle ära, aga ei annud Handsule sest midagi märki.
Hans asub lauda sööma. Wanapagan küsib „Hans, pojuke, kas sa magades midagi tundsid ka?“
„Tundsin, nagu oleks lutikas hammustanud,“ ütles Hans.
„Hea küll,“ pobises wanapoiss, „küll saame Hansuga kord walmis!“
Kawal Hans nägi nüüd, kudas Wanapagan naise teele saatis ning ise suure waadi kuldwara täis pani, nagu tahaks ta ära wõerale maale minna.
Üteldi aga Hansule jälle: „Hans, pojuke, mine nüüd jälle kambri peale magama; mull täna ööse onupoeg oodata!“
„Jah, peremees, lähän küll!“ wastas Hans.
Hans läks aga wanamehe kulla waadi kallale, tegi selle tühjaks, ning puges ise waadi sisse.
Arwata kesköö ajal tuli Wanapagan wälja, pistis talu hooned põlema, wõttis kulla waadi selga ja pani jooksu.
Hulga aja pärast seisatas Wanamees, waatis tagasi — tare põles. Sammus siis tasakesi edasi.
Hans hüüdis waadist, nagu maa alt: „Peremees, oota mind ka järele!“
Niipea kui wanamees seda kuulis, pühkis ta kui tuul jälle edasi.
Hans hüüdis uuesti: „Peremees, peremees, oota mind ka!“
Wanapoiss wirutas edasi, et kannad wälkusiwad.
Hans pistis wiimaks pea waadist wälja ning karjus waljuste: „Peremees, oota nüüd mind ka!“
