— 79 —
Sorts aga pani waese lapse tõrre alla ning laskis oma kahe silmaga tütre noorikuks ehitada ja andis ta rikkale kosilasele kaasaksa.
Rikas mees sõitis oma noorikuga sortsi perest minema ja waene petetud õde pidi jälle paha päewade jauks nõia peresse jäema. Aga kui õde õhtul õues wiibis ja oma õnnetust kurtis, kuulis ta kuld õuna puu tasa kõnelema:
„Tule, tule, õeke,
Istu kulduibu oksile!“
Nii pea kui õde oksil oli, hakkas õuna puu liikuma ja nihkuma, kunni juured maa seest wäljas oliwad. Just nagu wähja jalad hakkasiwad juured puuga jooksma ja ikka noorikulle ja noormehele järele. Kuld puu ja õunad kilisesiwad ja kõlisesiwad, nagu kuljukesed ja kellukesed. Rikkas mees kuulis korraga ka seda kulla kõlinat… Õuna puu hüüdis sõitjatele ikka järele:
„Mees, mees!
„Oma jätad,
„Wõera wiid!“
Noormees tahtis hobust kinni pidada ja kuulata, aga sortsist noorik käskis ikka ruttu ja ruttu edasi sõita ja ütles:
„Sõida, sõida!
„Oma helmede helin,
„Oma keede kõlin,
„Oma sõlge sõidu kuma!“
Sõidawad küll edasi, aga kuulewad ikka jälle, kudas õuna puu hüüab: „Mees, mees! Oma jätad, wõera wiid!“
Sortsist noorik kihutab ikka jälle taga ja räägib oma helmede helinast, keede kõlinast ja sõlgu sõidu kumast.
Jõudsiwad wiimaks suure jõe äärde ning kuulsiwad nüüd, kudas taga selja selgeste kõlistati ja hüüti:
„Mees, mees!
„Oma jätad,
„Wõera wiid!“
Nüüd ei kuulanud noormees nooriku keelust enam midagi, waid pidas saaja wankri kesk silda kinni ja waatas tagasi. Jälle hüüdis õuna puu:
