— 77 —
mõni sala käsi, kellega ta kallale tikkuja eemale tõrjus. Tuli aga õde, siis ei teinud puu midagi, waid andis õunad ise kätte. Anti nüüd õele jälle palju kedrata, enam weel kui enne. Õnnetu laps nuttis jälle metsas ja kaebas oma ohku kaarnale, kes kuuse ladwas nokitses. Tark lind kuulis ja ütles: „Mine lõika kuld õuna puu küljest oksake ja löö sellega kolm korda linu; ära aga oksakest kellegile näita!“
Neiu täitis targa linnu käsku, lõi oksakesega kolm korda linu ja — kõik oliwad kedradut ja keritud, weel paremine, kui musta lehma abil. Õel oli jälle hea elu, sest oksake aitas enam, kui keegi seda meie päiwil wõiks uskuda.
Ühel päewal tuli päratu rikas mees sortsi talusse ja tahtis wirka õde omale noorikuks. Sorts aga tahtis oma tütarde ja rikka mehe wahel kosja kaupa sobistada, kiitis omasid ja laitis wõera neiu maa pealt ära.
Kosilane mõtles õues kositawate üle järele ja arwas wana sortsil ka õiguse olema. Seal kuuleb ta kaarna kuld õuna puust rääkima: „Meesi, meesi, kes siis siga kotis ostab! Lase neiud kuld õuna puu otsast õuunu tuua! Kes õuna kätte saab, see on su õige noorik!“
Mehel näitas kaarna nõuu kaunis olema, ja kui sortsi kiitused õiged oleksiwad, siis saaksiwad nad õuna toomise juures ka õigeks jäema. Kosilane läks wanamehe juure ja ütles: „Lase neiud kuld õuna puust õuunu tuua! Kes õuna toob, on õige noorik.“
Sorts aga wastu: „Lase lapsikud mõtted ja katsed jäeda! Kes noorikut hakkab halwa nalja läbi ära teenima!“ Kosilane jäi aga kindlaks ja nõuudis kuld õuuna. Ei maksnud ka muu nõuu, kuid neitsid pidiwad üksteise järele õuna puule minema.
Kõige pealt saadeti ühe silmaga tütar õuna puule. Nii pea, kui ta käe wälja sirutas ja õuuna wõtta püüdis, lõi õuna puu oksaga neitsi käe otsast maha. Neitsi tuli nuttes ja huludes tagasi ning jäi eluks ajaks ühe käega ja ei julgenud end enam kellegille kosilasele näidata. Siis saadeti kahe silmaga tütar õuna puule. Nii pea, kui see käe wälja sirutas ja õuuna wõtta tahtis, lõi õuna puu neitsi pahema rinna oksaga maha.
