— 75 —
Wendadel oli küll hale meel omast üksikust õest lahkuda, aga igatsus kodu järele ja õe kindel sundimine ei jätnud neile muud üle, kui teed jalge alla wõtta. Nad tahtsiwad hulga warandust õele maha jätta, aga sorts ei lubanud seda mitte; õde pidada ise tema palgas teenima.
Suure jägelemise ja nägelemise järele lubas siis sorts ometi, et wennad õele ühe musta lehma mälestuseks wõisiwad maha jätta.
Wennad kogusiwad oma wara ja rikkuse kokku ning läksiwad isa kodu tagasi, kus jälle nägemise rõõm wanemate ja wendade wahel rääkimata suur oli. —
Õde aga pidi sortsi peres karjas käima ja iga päew selle juures weel siidi ja linu lõngaks ketrama. Juba esimesel päewa anti waesekesele nii palju linu kaasa, et sest oleks kolmele wirgale neiule enamaks kui kaheks wõi kolmeks päewaks kedrata saanud. Õde istus kannu otsa maha ja hakkas kibedaste nutma. Seal kuulis ta kaarna puu otsas krooksuma ja inimese keelil rääkima:
„Õde, õde,
„Anna linad lehma kätte!“
Õde waatas wesiste silmadega kaarna poole ja siis jälle maha ja nägi, et must lehm just nagu midagi oodates tema kõrwal seisis. Nüüd wõttis neiu kaarna nõuu järele linad ja pakkus lehmale. Ennäe imet! Lehm neelab linad alla ja ajab nina sõõrmetest kõige ilusamat ja peenemat niiti wälja. Õde silitas lehma abi eest ja tänas lindu hea nõuu eest.
Teisel päewal anti õele kahewõrra niipalju linu kedrata, kui esimesel päewal. Jälle tegi lehm töö poole tunniga walmis ning õde oli terwe päew waba. Kolmandamal päewal anti õele kolm korda nii palju linu kaasa, kui esimesel päewal ning weel suur tükk siidi pealegi kedrata. Jällegi tegi must lehm töö ruttu walmis ning õde oli terwe päewa waba.
Nüüd sai sorts aru, et siin mitte õige asi ei olnud. Ta arwas ära, et piigal mõni sala aitaja kuskil warjul oleks. Tahtis oma tütreid teda waritsema panna.
Anti õele jälle hulk linu ja siidi karja kaasa kedrata ja saadeti ühe silmaga tütar järele waatama, kes see neiu sala abimees oleks.
