— 72 —
Nüüd jätsiwad pojad jumalaga ja lubasiwad, kui neile wend peaks sündima, laias maailmas ise enestele leiba teenida. Läksiwad minema.
Õhtu tuli kätte ja — öö tõi tütrekese kaasa. Wanemate rõõm oli rääkimata suur. Teisel hommikul wara pani rõõmust joowastand isa aga lindi asemele kogemata kirwe katukse harjale.
Wennad ärkasiwad noorel hommikul unest ja nägiwad kodu katuksel kirwe seisma. Nüüd teadsiwad nad juba, mis sündinud. Nutt ja kurwastus kippus meestele wägise peale. Seal ütles wanem wend: „Miks me’ ilma aegu muretseme! Maailm on suur ja lai; lähäme edasi! Meie tooksime seeläbi enestelle ja meie wanematelle suuri õnnetusi ja äpardusi kaela, kui meie isa kotta, oma seitsmendama wenna juure tagasi lähäksime.“
„Sull on õigus!“ wastasiwad teised wennad. „Lähäme ja waatame, kust meie leiba leiame!“
Wennad waatasiwad weel kord kurwal meelel oma armsa isamaja poole; pöörsiwad siis kodule selja ja tõttasiwad edasi.
Teel kuulsiwad nad, et kaugel Soomes üks päratu rikas, aga tige nõid oma kolme tütrega elada. Esimene tütar olla ühe silmaga, teine kahe silmaga ja kolmas kolme silmaga. Mehed wõtsiwad nõuks, otse teed nõia talusse minna. Käisiwad nüüd hulga teed ära ja eksisiwad ühest paigast teisi, kunni wiimaks nõia peresse jõudsiwad. Nõid elas suures kojas, kelle ümber aidad ja laudad, tallid ja keldrid määratumat wara ja rikkust kuulutasiwad.
„Mis te’ tahate?“ küsis nõid wendade käest.
„Tulime tööd otsima!“ wastasiwad wennad.
„Saate küll tööd!“ ütles nõid. „Aga teie peate enne kindel kaup minuga maha tegema. Kui te’ selle lubamise all minu töösse tahate heita, et keegi enne surma siit ära minna ei katsu, siis on kaup tehtud.“
Wennad mõtlesiwad ja kaalusiwad, arwasiwad ja rääkisiwad kõik üksteise wahel läbi ning ütlesiwad siis nõiale: „Kaubaga oleme rahul! Aga mis on meie palk?“
„Palgaks saab teile kõik, mis teie terwel nädalal teete. Üksi neljapäew õhtu kunni pooleni ööni peate teie minu teenistuses olema.“
