— 63 —
Suur Peeter ja weike Peeter.
Suurel rikkal mõisa herral oliwad kaks orja. Esimene oli suur ja pikk, kui mürakas ning tema nimi oli suur Peeter. Teine oli weike ja kõhnake, nagu poisike ning tema nimi oli weike Peeter.
Saadeti kord mõlemad Peetrid metsa puid raiuma; anti kumbagile ka oma leiwa kott kaasa, mises terwe päewa jauks moona oli. Mehed raiusiwad tugewaste puid, et pea suitses otsas. Nälg aga hakkas kõhtu näpistama.
Suur Peeter ütles: „Kuule, weike Peeter! Sööme sinu leiwa kott enne ära, siis wõtame minu oma ette.“
Weike Peeter ei mõtelnud midagi paha ja ütles: „Sööme peale! Mis me’ ilma aegu siis ka mõlemad kotid ühekorraga lahti teeme!“
Hakkasiwad ka sööma ja sõiwad weikese Peetri leiwakoti suutumas tühjaks.
Peale sööki heitsiwad mehed maha — leiba luusse laskema.
Hakkasiwad siis jälle wapraste tööle ning wirutasiwad palkidele pihta, et kirwed wälkusiwad. Jällegi hakkas nälg kõhtu näpistama, iseäranis weel weikse Peetri kõhtu.
„Lähäme nüüd jälle sööma, suur Peeter!“ palus weike Peeter mitu korda.
Aga suurel Peetril näis kuri nõuu olema.
Istusiwad küll maha; suur Peeter ei lasknud weikest Peetrit ligigi, ütles aga: „Kui sa mind rahule ei jätta, ma löön sind!“
Weike Peeter hakkas nutma ja pilli aiama: „Mis ma siis söön?“
„Waata, seal põõsas on hiire pesa,“ ütles suur Peeter, „söö see ära! Hiire liha on nälja ajal wäga hea roog.“
Weike Peeter läks ka põõsasse ja leidis pesa täie hiire poegi ning ütles iseendamisi: „Hea need samadgi!“
Wana hiir aga paluma: „Armas meesi, ära tapa mu lapsi ära! Mis kõhu täie sa neist saad! Kui sull kord abi tarwis on, küll meie siis käe pärast oleme.“
