— 55 —
Oli nüüd wanamees magama uinunud, ütles neitsit noorele mehele: „Mine, wõta tema woodi peatsist weike taldrik ära ja too seie, aga hoia et sa wanameest ei ärata!“
Noor mees täitis neiu käsu ja tõi taldriku. Neiu tõi õuest kaks karuohaka nutti, andis teise noore mehe kätte ja käskis taldriku peale panna. Ise pani ta oma nutikese ka taldriku peale.
Kes suuremat imet enne näinud wõi kuulnud: Ohaka nutikesed hakkasiwad nõia-taldriku peal nagu inimesed üksteisega juttu ajama.
„Nüüd lähäme!“ ütles neiu ja tõmbas nooremehe kätt pidi järele nagu oleks tall tuli tallade all olnud. Ruttasiwad uuest sillast üle ja ikka edasi ja edasi.
Wanamees ärkas teisel hommikul ülesse, kuulis kambris rääkiwat ja naeratas: „Rääkige aga rääkige, küll ma pea teie suu sulun!“
Kui aga keegi tema woodi ette ei tahtnud tulla, hüüdis ta waljuste: „Lapsed, kuhu teie niikaua jäete? Tulge mind teretama!“
Ei wastanud keegi, muud kui jutu ajamine wältas edasi. Wana kärgatas jälle. Ei midagi! Kärgatas kolmat korda — ei ka midagi Seal tuli talle häkitselt nõia-taldrik meelde. Katsus woodi peatsisse: ei leidnud midagi. Hüppas kui noor mees woodist wälja kambri ja nägi nüüd, kudas kawal neiu teda petnud.
„Järele, järele, lapsukesed!“ kirus wanamees ja andis aga kandadelle tuld.
Seni oliwad noored põgenejad hea tüki teed edasi jõudnud ning õhtu heitis juba maa peale. Tüdruk arwas: „Ma aiman, et wanamees meid taga ajab! Lähäme ööseks seie kuuse otsa magama; maast leiaks ta meid kohe kätte.“
Läksiwad kuuse otsa. Neiu hõbe sõlg läikis aga kuuwalgel kuuse alt jõest wastu, nagu oleks ta seal sees olnud.
Ei kestnudgi kaua, juba kuulsiwad põgenejad maapinda müdisema ning mõne silmapilgu järele oli ka wanamees jõe ääres. Wahtis sinna ja tänna ning kiljatas korraga: „Wai so! Jõkke lähäd sa, neitsikene, mu eest pakku, aga ei mõista oma
