— 38 —
Hobune kukkus kui liha tomp maha ning mees lae alt tema peale.
Teisel päewal ajas mees hobuse hauku ning lõi pahema jalakannaga kolm korda haugu peale. Sinna tema ka jäi.
Paha nõid oli aga kärnkonna hobuse keresse saatnud, et peremeest pinnida, kelle peale ta wiha kandis.
Hagude raijuja.
Sügisesel päewal läks mees metsa hagu raiuma. Raius ja raius, kunni päike pruukosti jõuudis ja sidus siis haud kuppu. Peatas natuke, seadis piipu ja hakkas jälle kärmest tööle.
Waatas ümber, — haud kõik lahti ja laiale pillatud.
„Hea küll,“ ütles mees, „ma siun kõik järjest kuppu, mis raiun!“
Sidus nüüd ka ku’u walmis ja hakkas teist raiuma.
Waatas tagasi ja, näe imet! Kubu senni jälle lahti ja haud laiale pillatud.
Köitis uue ku’u.
Waatas tagasi — hau kubu jälle lahti ja haud laiali.
Nüüd läks meel mehel pahaks. Tegi weel kaks kolm kubu ning kui need ka jälle laiale pillatud nägi, wiskas mees kirwe südame täiege maha ja kirus: „Mis lugu see ometi on! Kes kurat need hau ku’ud ometi mull lahti peaks kiskuma!“
Waatas ümber ja nägi, wana hall puujalg soldat seisis hagude seas.
„Mis wiga, sõber?“ küsis puujalg.
„Mis wiga? Eks sa ise ei näe! Kes teab, kes hundi sööt mind siin narrib! Seun haud kinni, tema pillab jälle seni laiali, kunni uusi raiun.“
Wana soldat hirwitas: „Kes käsib sind siis niisugust poisikese tööd teha, kui sull parem põlw kergeste saada on?“
