— 30 —
Ta tuli nüüd jälle wana Jumala juure ja kaebas ja ütles: „Anti mulle leiwa pätsi asemel tuline kiwi. Põletasin suu ära; ei tohi enam tagasi minna! Mis ma nüüd söön?“
„Noh, kui asi nii oli,“ ütles wana Jumal, „siis wõta, kust aga suits wälja tuleb ja kus uks ees on!“
Sest saadik murrab ka hunt kõik maha, mis ta kätte saab.
Nõia-järw.
1.
Liiwimaal, Holstre Lõhmussa metsas on weike järweke, wõi õigemine ütelda, järwe asemeke, sest nii kinnikaswanud ja sammaldanud on tema ääred. Ta nimi on Nõia-järw. See järw olla nii sügaw, et keegi tema põhja weel ei olla kätte saanud. Wiskab keegi kiwi tema wette, siis kuulda ta hulga aja pärast, kudas kiwi nagu wask-katalt wastu põhjas kukkuda. Ja siis liikuda järwe pind, nagu raputaks end keegi wiha pärast põhjas.
Ükskord läinud Laki küla mehed laupäewasel õhtul Nõia-järwe äärde, sidunud weikese pa’akese suure pika nööri otsa ning pannud kiwi sisse ja lasknud ta siis järwe. Kui juba mitu kümmend ja sada sülda nööri wees olnud, siis tundnud mehed, et nöör korraga nagu liikunud.
Nüüd tõmmanud mehed pajakese jälle ülesse poole, aga mis ime tükki näinud nad! Werine härja pea pajakese asemel nööri otsas!
Mehed kohkunud ära, wisanud härjapea jälle wette ning läinud kodu.
2.
Üks teine kord olnud karjatsed karjaga Nõia-järwe ääres. Korraga hakkanud loomad hirmsaste karjuma ja kui karjatsed waatama läinud, jooksnud suur kirju koer järwest wälja ja metsa. Karjatsed ei tohtinud aga sestsaadik enam järwe ligigi minna.
