— 25 —
Wõtsiwad wäeti lapsukese ning wiisiwad kodu. Kandsiwad siin tema eest hoolt nagu oma enese lapse eest. Ööseti sündis aga imeline lugu.
Igakord enne keskööd tuli hunt talukambri akna alla ja kiunus seal kui koera kutsikas seni, kui laps talle läbi akna kätte anti.
Hunt wõttis lapse õrnaste sülle ning imetas teda nagu hundi kutsikakesi, pani siis jälle murule maha ning kadus ära.
Talu rahwas ei puutunud mitte hundisse, sest nad teadsiwad, ta oli inimene.
Nii läksiwad kaks aastat mööda.
Ühel päewal sõitis rikas proua uhkes tõllas talu õuue ning nõuudis lapsukest näha. Talu rahwas aga ei usaldanud lapsukest mitte wälja tuua, arwasiwad tema ema alles metsas olema. Nüüd rääkis proua neile ära, kudas kuri nõid teda hundiks oli moondanud; kudas ta saunas hundina lapse ilmale toonud ja kudas ta nüüd nõia paelust peasenud, sest et ta ühe heinalise käest juhtumise korral palukese leiba oli saanud.
Toodi laps wälja ning proua rõõm ja heameel oli otsata suur. Ta kinkis talu rahwale hulga kuld- ja hõberaha ning sõitis siis ära. Kuhu ta sõitis, wõi kes ta oli, seda ei saanud keegi teada.
Kaitseja hunt.
Ennemuiste läks üks noor noorik ilusal sügisesel õhtul naabri külasse emale käima. Kergejalgne, nagu ta oli, lippas ruttu edasi, põlle äärt kinni hoides, kelle sisse ta mune pannud, mis ta eidele meeleheaks ära keetnud oli.
Teel tunneb noorik nagu liiguksiwad munad põlles. Ei pannud seda aga suuremat tähelegi, sest ta arwas munad rutulisest sammumisest liikuma.
Läks ikka ruttu edasi.
