— 18 —
Kohe leiwa kott wäljas. Kokk laskis weel mitu asja karbikese abil wälja tulla ja kubjas ei jõudnud karbikest mitte küllalt imestada. Küsis siis: „Ütle ometi, sõber, kust sa selle kalli karbikese said?“
Kokk rääkis kubjale kõik ära ja läks siis ise teele.
„Kui asi nii on, siis pian ma weikese mehikese käest niisama suguse karbikese saama. Küll ma eilase kõrwalopsu jälle heaks teen. Oot, oot, panen paja tulele!“
Kubjas keedab ja keedab, keedab ja oodab, aga mehike ei tule. Hüiab wiimaks: „Sõber, tule ometi külaliseks!“
Oli ka weike mehike seal.
„Miks sa mind kutsud? Mull koka sööki küllalt weel kodus,“ ütles weike mees.
„Katsu ometi! Ega ta midagi ei maksa!“ ütles kubjas.
Weike mees katsus ka ja ütles siis: „Ole terwe! Tule nüüd kaasa, ma maksan ka kulu ära.“
„Mis suur kulu see ka on!“ ütles kubjas ning astus rõõmsal meelel weikesele mehikesele järele.
Kubjas sai ka karbikese; tuli tänamata ja sõna lausumata weikese mehikese juurest ära. Ruttas siis herra juure ning palus tähele panna, mis sünnib, kui ta sõrmega karbi kaane peale koputab.
Koputas ka.
Karbist tormas weike mees wälja, raud nui käes ja hakkas herrat ja kubjast wemmeldama, kunni mõlemad pool surnud maas oliwad. Kadus siis ühes karbikesega ära.
Weikest mehikest ei näinud aga keegi pärast seda enam.
Tumm naine.
Neljapäewasel õhtul oli noor peremees üksi kodus, kes teab kus pererahwas oli. Noormees tegi oma õhtase toimetuse ja tallituse ära ning heitis siis magama.
Arwata poole öö ajal ärkas mees ülesse ning kuulis, kudas
