— 160 —
haawad ja wiad ära. Keegi aga ei teadnud, kust mees selle osawuse saanud.
Metsawaht oli wahe ajal rikkaks meheks saanud; elas nagu tohter kunagi…
Aga korraga jäenud tark tohter haigeks ja surnud ära.
Naine pesenud mehe ilusaste ära ning pannud siis kesk tuba redeli peale maha, kunni puusärki walmistati. Päewake jõuudnud õhtule ning naise süda löönud kohkuma, sest surnu näitand nagu elu märkisi.
Mis nüüd teha? Naine wõtnud poja kaasa ning läinud ahju peale. Wõtnud koera ka ligi. Hakkanud ahju peal mehe hinge eest raamatut lugema.
Korraga kukkunud mehe parem jalg ja parem käsi redeli pealt ripakille.
Naine arwanud surnu keha alles sooja olema, läinud ja pannud jala ja käe jälle redelile.
Seal kukkunud pahem jalg ja käsi redelilt maha.
Naine seadnud ka need jälle paigale ja läinud ahju wommile tagasi.
Nüüd tõusnud surnu redelilt päris ilusaste ülesse ja tahtnud ka wommile kippuda.
Naine kisendama ja karjuma, koer aga hammastega surnu otsa kinni. Nagu tuul pühkinud mees tuast wälja, — koer järele.
Läinud teised, kus see ja teine.
Naine jooksnud lapsega naabri talule ning ei tohtinud teine enne walget oma maja ligigi minna.
Kolme päewa pärast tulnud koer alles tagasi ning olnud nii puru wäsind, et ei jõuudnud enam jalul seista.
Metsawahti ei olnud aga kellegi silm pärast seda enam näinud.
