— 155 —
Oli ka oma naisel õigus: tema ei saanud weel weerandit ette mõõdetud teest ära jooksta, kui nõia tütar juba tõrde hüppas.
Aga nüüd sai ka oma naisel nutust naer.
Nõia tütar tõstis wandudes weel pea weest wälja ning ähwardas: „Ah, sa arwasid minust lahti saada! Ei saanud ühtegi! Minu weike sõrm jäeb aja teiba otsa harakaks!“
Seal lendas harakas tõrrest wälja ning istus aja teibasse. Nõia tütar sai wee tõrres surma; oma kallis kaasa oli peastetud.
Harakas on aga nagu mõni wana nõia piiga, kes ühe talu aja teibast teise talu aja teibasse lendab ning ühte puhku kädiseb ja lobiseb. Kui teda jälle kuulda, siis ütlewad naabrid: „küla’p nüüd jälle mõni tüli tuleb, wõi pahu sõnumeid kuskilt kuulda saame!“
Ihnus wend.
Ükskord olnud kaks wenda. Teine olnud rikas, teine waene. Rikkal wennal olnud wäga palju warandusi, teda arwatud kõige rikkamaks meheks ümberringis. Aga waesel wennal ei olnud mitte midagi. Toitis end omast käte tööst ning hoidis, nagu teised ütlesiwad, hinge lõngaga kaelas.
Ta oli ka enne sagedaste rikka wenna palwel käinud, aga see oli ta ikka tühja kätega minema saatnud ning teda pealegi weel laisaks ja koristamataks inimeseks sõimanud.
Sest saadik ei näinud mõlemad wennad üks teisi enam palju. Rikas läks ikka rikkamaks ja ahnemaks; waene jäi waesemaks ja waesemaks ning ühel päewal üteldi: „Waene wend on surnud!“
Waene wend oli ka tõeste surnud. Naisel ei olnud mitte riide hilbukestki, mis ta oleks wõinud mehe surnu kehale selga panna. Kirstu lauad sai ta küll naabrite käest, aga riiete
