— 146 —
Ei olnud hobust seal ka.
Mõtles wiimaks: „Mis ma temast siis nii otsin! Küll ma ta walge helü ajal muidugi kätte saan“; ning heitis siis wälgutisse kase juure peale maha.
Silmad oliwad ikka waewalt kinni läinud, — seal kuuleb poiss jala astumist. — Arwas esite hobuse astumise olema ja ei tõstnud peadki ülesse. Kui aga sammud ikka lähemalle tuliwad, sihtis poiss kasuka alt wälja ja nägi, kudas üks mees kaskede wahel kõndis.
Poiss tõusis kohe ülesse ning mõtles: „Ma küsin ta käest oma hobust!“
Läks ka wõeralle wastu.
Wõeras oli üle ja üle hall, nagu mõne puu sammal. Niipea kui poiss teretas, hakkas wõeras mõisa poole sammuma, aga nii kermeste, nagu oleks tall tiiwad jalgade küljes olnud.
Poisi hobune leiti alles paari päewa pärast koguni teisest külast.
2.
„Minu isa rääkis mulle need järgmised lu’ud, kui ma alles poisike olin.“ Nii ütleb juttupuhuja.
Enne olnud Kawastu mõisa[1] rehes wäga palju koduhalliaid. Neid nähtud seal ka aiwa sagedaste.
Ükskord tulnud jälle teumehed ja waimutüdrukud rehte peksma.
Korraga karjatas üks waimutüdruk rehe alt: „Tulge waatama, mis siin on!“
Rehepeksjad jooksnud ka reie alla ning näinud, kudas haampalgid halle sikkusi täis olnud.
„Wõtke koodid, wõtke koodid!“ karjunud mehed ning wiskanud siis nendega halliatele järele.
Mitu kooti wisatud weel laudilt rehelistele wastu, kunni kõik jälle kadunud ja rehelised tühü läinud.
- ↑ Kawastu mõisa on Wiru maakonnas, Rakwere lähedal.
