— 133 —
Korraga tekkis walge hobune karjaste sekka.
Karjased nõuu wõtma: „Istume talle selga ja sõidame!“
Hakkasiwad ka hobuse selgas ronima.
Mida enam neid hobuse seljas oli, seda pikemaks wenis hobune.
Nüüd oliwad kõik seljas.
Hea karja poiss katsus ka hobuse selga saada, aga ei saanud ega saanud. Nii pea kui ta ülesse hüpata katsus jäi hobune ikka lühemaks.
„Kuhu ma siis nüüd istun?“ pahandas wiimaks karjapoiss. „Ah, ah, ma istun näki näsa otsa!“
Hobune kadunud nagu maa alla.
Karjased mätta peal maas.
Mis see hobune muud wõis olla, kui mõni paha näkk.
Wist tahtis ta neid kurje karjaseid jõkke wiia.
Rättsepa kimbatus.
Ennemuiste oli üks talu perenaine, kes arutihti hundiks käis. Mõnikord läks teine nädalas kaks kolm korda kottu hundina ära; mõnikord juhtus ka, et ta igal ööl hundi reisi ette wõttis. Peremees teadis sellest asjast küll, aga ta ei rääkinud tast muile kellegille, sest hunt tõi igakord midagi reisilt kaasa.
Juhtus nüüd, et rättsepp peresse tuli.
Rättsepatel on enamist ikka see mood, et nad kõigile poole oma nina pistawad, kuhu teda tarwis ’pole. Niisugune mees oli ka see rättsepp. Tema leidis ühe imewärki naha taga kambrist ülesse ning arwas hulga mõtlemise ja tunnistamise järele wälja, et see muud ei wõi olla, kui perenaise hundi munder. Nahk oli aga nii kunstlikult kokku sünnitatud, et kui sa ta selga panid, siis oliwad kätel ja jalgadel omad koiwad ja peal kott ka: muud kui hunt walmis. Ehk rättsepp küll õmblusi otsis, et neid laita, nagu see tema wiis oli, siiski ei leidnud ta seda wärki tööd mitte: nahk näis ühest tükist olema.
