— 130 —
Püha Jüri kutsikad.
Mees tuleb räime koormaga rannast.
Õhtu jõuab peale, teekäia pöörab hobuse metsa ning jäeb sinna öömajaks.
Teeb tule maha ja hakkab õhtu roaks räimi küpsetama.
Näeb: metsast tuleb pikk must mees wälja ja sammub otse kohe tule äärde.
Mees kohmetand, ei teadnud ega mõistnud midagi teha. Tahtis küsida: „Kes sa oled?“ Aga ei saanud sõnagi suust wälja.
Must mees seisis natuke aega wait, ütles siis: „Mine, too mulle metsast räime warras! Ma küpsetan omale ka räimi.“
Mees ka metsa ning toob hea wankri juhi jämuse warda wälja.
„See on liiga peenike!“ ütleb wõeras mees. „Too uus!“
Mees toob wankri aisa jämuse warda metsast.
„See ka weel peenike, too uus!“ ütleb must külaline.
Nüüd toob mees hea walta jämedase ora metsast wälja.
„Waata nüüd, see just paras!“ ütles kole wõeras. Hakkas ora teritama ja wahtis ise ikka terawaste mehe peale, nagu oleks ta mõõtu wõtnud.
Nüüd sai mees waenekene aru küll, mis must mees tegi! Must mees tegi warrast, kellega ta ranna mehe ise nagu räime oleks ära küpsetanud.
Ei mehel muud nõuu enam midagi, kuid hakkab karjuma: „Püha Jüri kutsikad, tulge appi! Püha Jüri kutsikad, tulge appi!“
Oliwad ka üheksa hunti silma pilk metsast wäljas.
Must mees, kes muu keegi ei olnud, kui wana Paha ise, pueb ratta rummu sisse.
Hundid wahiwad wankri ümber nagu koerad ning ei lähä ega lähä ära.
Mees tõmbab ratta telje otsast maha ning torkab pihlakase kepiga rummu sisse — wanapoiss wälja, hundid kallale!
Kes teab, kas ta waene mees weel hingega peasis, wõi ei peasnud enam kuhugi.
Rannaline aga õnnistas hunta, et nad talle häda ajal appi tulnud.
