— 127 —
Teisel hommikul läks tohter rohuga kuninga tütre juure ning tegi targu juttu: „Ega see haigus elu peale ei käi. Kui kuninglik neitsi sellest rohust kolm korda joob, siis peab ta otse terweks saama.“
Neitsit wõttis rohu ja jõi esimese korra, siis teise ja kolmandama korra.
Kutsuti kuningas waatama.
Tütar terwe kui terwe.
Kes jõuudis nüüd kuninga ja kuldlinna rahwa head meelt ülesse rääkida!
Kuningas andis osawale tohtrile palju kuld warandust ja raha ning teele weel kolm kuldwankrit ja ilust hobust pealegi.
Mis nüüd mehel wiga olla ja elada!
Mõtles: „Lähän nüüd kodu waatama, mis wend teeb!“
Hakkas ka oma kuue wankriga ja suure warandusega kodu poole reisima.
Kui wend kodus seda wara ja rikkust nägi, ei olnud tema imestamisel enam aru ega otsa peal.
„Kust sa selle rikkuse ometi said? Ütle ometi mulle ka! Wõta selle eest wõi terwe talu ühes kõige warandusega palgaks!“
Noorem wend seletas ka ära, kudas ta laanes suures põõsas istunud ning kaht weikest meest rääkima kuulnud.
Wanemal wennal ei olnud aegagi, kõik otsani ära kuulata — muud kui jooksis laane poole ja otsis põesa wälja ning puges sisse.
Õhtu jõuudis ja öö kippus kätte.
Seal kuuleb wend kaks meest üksteisega kurjaste taplema. Waatab — weikesed mehikesed põõsa taga. Kuulab — mehikesed käratsewad: „Sina oled seda sala nõuu inimestele teada annud, muidu ei oleks keegi wasklinna rahwast nägema teha, hõbelinnale wett anda, ega kuldlinna kuninga tütart terweks tohterdada wõinud!“
„Sina oled ise selle sala tarkuse wälja lobisenud!“ wastas teine.
Nii moodi käratsesiwad mehikesed hulk aega.
Ütlesiwad wiimaks: „Heidame liisku!“
