— 121 —
Kui nüüd kuningas weel kuulis, kudas noorem wend ütles, et ta kulliga olla sõitnud, siis sai ka wiimaks tema süda loll poisi üle täis ning käskis teda ära merele wiia. Ütles wanemate poegadelle: „Pandge ta lootsiku sisse, wõtke aerud käest ära ja lükkake loodsik laenetesse!“
Sündis ka waese kuninga pojaga nagu isa õpetand. Wennad hirwitasiwad weel kaldalt järele: „Kutsu nüüd kull appi, wennike!“
Wennike aga kiikus nagu lagleke wete turjal, ning laened kandsiwad mõlemaid ikka kaugemalle mere seljale.
Kui ta hulga aega niimoodi ujunud oli, tuli suur laene, tõstis wennikese nagu hoone harjale ülesse ning wirutas siis ühes wenega — randa.
Kuninga poeg toibus rannas hulga aja järele ehmatusest ning hakkas siis uut kohta järele katsuma. Nägi peagi, et laene teda saare randa oli heitnud.
„Mis ma siin tühjal maal nüüd ometi teen!“ hakkas õnnetu mees kaebama. „Toon oma wenegi weest wälja. Kes teab, kus mull teda jälle ehk tarwis saab olema!“
Wenet wenitates leiab mees midagi põues olema.
Katsub järele: witsa kimp juhtub pihku.
„Ära unustasin tammiku eitede kingitused kodus koguni! Eks saab näha, kas eided tõtt rääkisiwad!“
Wõttis witsa kimbu, wehkis ümber pea ja hüüdis: „Saagu seie suur linn ja hulk inimesi linna!“
Waewalt oli kuninga poeg need sõnad rääkinud: linn walmis ning rahwast woolab kui pihu wärawatest sisse ja wälja. Aga waesekesed kõik halasti.
„Miks mull siis käärid karmanis on!“ ütles kuninga poeg. Wõttis meistri riistad wälja, hakkas laksutama ja hüüdis: „Käärikesed, riided linna rahwale selga!“
Ennäe jälle imet! Riideid mitu sada koormat käes. Wõta aga ja pane selga!
Aga mis nad sööwad? Mitte wilja terakestki kuskil. „Katsume kotikese wõimu ka!“
