— 112 —
Ennäe imet! Neiu ärkas ülesse! Suitsetati, kunni terwe tosin tapetuid jälle jalul oli.
Küll see oli nüüd neiudel üks õnn ja hõiskamine!
Rääkisiwad siis, kudas kuri nõid neid kõiki oma wõrku petnud ja siis ära surmanud.
Nüüd kütsiwad mehed ahju tuli-punaseks ning kuldmuna wisati sisse — ahju uks eest kinni.
Küll paukus ja kärkis teine tules. Sest ei kuuldut midagi. Sinna ta kärwas.
Nõia warandust sai aga mitu kümment koormat, mis kõik ära wiiti ning kellest kõige suurem osa noorema õele anti.
Mehed pannud lõpeks nõia talu weel põlema.
Imelik peegel.
Enne wanal ajal elas kuulus kuningas päratu suures pealinnas. Raha ja rikkust oli tall enam, kui kümnel teisel kuningal kokku.
Aga wanadus ei hoolinud sellest kõigest midagi, waid kippus uksest ja aknast sisse ning kuningalle kallale. See aga ei tahtnud seda kellegi suust kuulda, et ta nagu iga waene santki wanaks jäeb, ning wiimaks weel puru wanaks saab.
Kuningal oliwad kolm poega.
Kaks wanemat poega oliwad terwed, tugewad ja targad; kolmas oli poisikese aruga mees. Wanemad wennad kutsusiwad teda loll-wennaks ja lolliks. Noorem ei pannud sest tähelegi.
Ühel päewal kutsus kuningas wanemad pojad enese ette ja ütles: „Mina näen, et mulle wanadus wägise kallale tikub ja juuksed jõudu halliks lähäwad ning peast pudenewad. Ma kuulsin omas lapse põlwes lonkru wanakese käest, et kuskil maailmas niisugune peegel pidada olema, kes iga mehe nooreks teeb, kes tema sisse waatab. Kui teie selle peegli mulle toote, siis tahan ma teile poole kuningriiki anda. Reisi peale aga
