— 110 —
„Sellest õnnetusest wõiks ta kergeste peaseda, kui tall aga enam tarkust oleks,“ ütles teine hiir.
„Kudas siis?“ küsis esimene.
„Sidugu neiu wõti wöö külge, kui ta sala kambrisse lähäb,“ wastas teine hiir.
„Wõi ta õdesigi ei wõiks peasta!“ lisas esimene hiir juure. „Katsutagu kuldmuna seni kaua taguda, kunni ta suu lahti teeb; kül ta siis isegi ära ütleb, mis surnu kehadega teha tuleb.“
Hiired waikisiwad ning neiu jäi wiimaks ka magama.
Teisel hommikul ei olnud noort meest weel kodus.
Neiu läks otse kohe sala kambri uksele, keeras ta lukust lahti ja sidus siis wõtme wöö külge. — Astus kambrisse ning waatas siin kõik terawaste läbi. Laua peal oli arwata tosina ümber naiste rahwa päid, — oma õdede pead leidis neiu ka nende seast.
„Olgu nüüd peale!“ ütles neiu iseendamisi, „ehk saab teist kõikidest weel hingelisi, kui hiirekesed õigust rääkinud.“
Neiu pani kambri ukse jälle lukku.
Arwata lõuna aegu tuli noor mees tagasi.
„Ega sa ometi mu sala kambris ’pole käinud?“ küsis ta kohe neiu käest.
„Ei käinud! Oli ju ära keeldud,“ wastas neiu.
„Anna hõbedane wõti seie!“ ütles noor mees.
Wõti oli aga puhas nagu hõbe ennegi.
„Noh, nüüd saad sa mu perenaiseks, kui sull siit maja kord ja elu meele pärast on!“ ütles noor mees.
Neiu oli sellega rahul, muud kui palus noormeest, et ta teda enne weel isa kodu saadaks, kus weime wakka walmistada, nagu see juba ema emadel wiisiks olnud.
Mehel ei olnud selle soowi wastu midagi. Saatis neiu kodu; näitas talle siis ära tulles ka weel sala tee oma talu poole ilusaste ära.
Nüüd rääkis noorem tütar wanematele kõik ära, mis ta kuulnud ja näinud, ning kudas ta ise weel hingega peasnud.
Isa palus külast tosina mehi appi, wõttis noorema tütre teejuhiks ning läks siis teisel päewal wara, enne walget kurjategija talule.
