— 107 —
lahedat elu sa minu abikaasana wõid elada. Ega ma siit kaugel ei elagi!“
Tütarlaps põikles esite küll wastu, aga kui noor mees ikka jälle nii lahkeste ja kindlaste peale käis, lubas ta kaasa tulla.
Läksiwad nüüd minema. Otsekohe suurte metsa sisse ja ikka sügawamasse ja sügawamasse.
Kui nad hulga aega niimoodi ärakäinud, jõudsiwad nad toreda maja juure. Maja, mis ütelda, nagu mõni mõisa!
Maja ees ja maja sees oli nii palju asju ja wärkisi, et nende järele maja peremeest wõis maailma rikkaks pidada.
Kõik oli siin neiu meele järele, ning tema lubas hea meelega noore mehe abikaasaks tulla, kui aga wanematel selle wastu midagi ei oleks.
„Mis neil siis oma lapse õnne wastu wõib olla!“ ütles noor mees. „Aga parem on siiski, kui ma neilt ise järele küsin. Jäe sina, hea laps, seie, mina aga lähän sinu wanemille ja õiendan ise asja weel tänapäew ära.“
Piigal ei olnud selle nõuu wastu midagi rääkimist, muud kui soowis noorele mehele head teed ja õnne wanemate jutul.
Noor mees wõttis taskust halja hõbedase wõtme, andis ta neiu kätte ja ütles: „Et sull aeg minu äraolekul igawaks ei lähäks, sellepärast käi ja silmitse kõik minu kohad ja kambrid läbi ning wõta ja maitse, mis süda kutsub. Aga sinna taga poole selle weikesesse kambrisse, kelle jauks see hõbedane wõti siin on, ära mine sina mitte. Sinu sõna kuulmata olek wõiks ilma aegu pahandust ja lahutust meie wahel sünnitada.“
Andis wõtme tütarlapse kätte ja läks ise teele.
Küll oli aga siin talus mitmet sugu wara ja rikkust! Tütarlapse silmad wäsisiwad seda küllust waadates ära; üks asi ikka ilusam kui teine.
Wiimaks tuli kodu hoidja ka selle kambri ukse ette, kelle tarwis hõbedane wõti oli.
„Kes teab, mis ime asju siin kambris weel wõib olla! Ega ta muidu mulle sisse minekit ära ei oleks keelnud,“ mõtles neiu. — Juba pidi ta ust lahti tegema, aga seal tuli tall weel õigel ajal noore mehe noomimine meelde.
