takse sisse ehk võitakse võidega kolm neljapäeva õhtut keha. Viimaks oleks veel seitse Moosese raamatut nimetada; nendegagi võib raamatute lugeja ennast ehk teisi luupainajaks moondada.
Üleüldse näib luupainaja vanemal ajal enam surnute vaimuks kui nõiaks arvata olevat. Vististi tuleb lugu nii mõista, et isik, kes elu ajal nõiana esines, pärast surma hakkas luupainajaks käima. Kõigiti tarvitab luupainaja heal meelel noore tütarlapse kuju, aga mitte alati. Hilisel ajal usuti aga elusaidki luupainajaks käivat. Sakslasedki tunnevad kahte seltsi luupainajaid: ühed on elusad inimesed, teised surnute hinged.
Luupainaja vastu õpetab rahvasuu mõnda abinõu. Kui luupainaja loomi painab, ei tohi lauda ust käega kinni panna, vaid peab seljaga lükkama, ilma et lükkaja ise tagasi vaataks. Abinõuks võetakse ka looma seljast higi, võitakse sellega püss, hangitakse luupainajaks arvatud isiku riide villaseid kaltsusid, põletakse tuhaks ja pannakse tuhk püssilaengu sisse. Selle peale piiratakse püssiga kolm korda ümber looma pea ja paugutakse siis püssi üle looma selja. Saaremaal lasti veel 1884 luupainajat püssiga.
Ka õpetakse, et painatavat looma tarvis puuga lüüa, nimelt pihlakase vitsaga.
Inimeste luupainaja kaotakse, kui teda pussiga visatakse ehk magaja voodi ümber terasriistu pannakse.
Teisal kästakse kõik augud toas kinni toppida, et luupainaja ei pääseks põgema. Tuntakse luupainaja ära, ei tule ta enam painama. Niisama mõjub, kui luupainajat ta õige nimega nimetakse. Jälle teisal hirmutakse luupainaja eemale, kui surnuluu võetakse ja kolm neljapäeva õhtut luu tolmu üle keha kaabitakse. Loomade lauta ei lähe luupainaja sisse, kui surnupadi võetakse ja padi loomalauda ukse ette maha visatakse (V. mu „Luupainaja“).
