tuld põlema süüdata, põgeneb luupainaja enamasti ikka ohvri kallalt. Luupainaja tavaline tegevus langeb öösise aja peale, päevaaegset painamist tuleb põikeks arvata ja seegi sünnib magamise puhul.
Suuremalt jaolt ei näita ennast luupainaja, aga kavalad inimesed arvavad ometi teadvat abinõu, mis luupainajat sunnib ennast kehalikult näitama. Harva tunneb painatav enese peal luupainaja keha; enamasti märkab ta koledat koormat, aga käed ei taba kobades midagi.
Luupainajat näha soovijad peavad varjul valvama ja siis äkisti painatava isiku juurde tulega välja astuma.
Sammuvad valvajad liig pikkamisi luupainaja küüsis vaevleja juurde, vulksatab vaevaja läbi prao ehk augu oma teed. Märkab ta, et teda valvatakse, ei tule ta seekord sugugi painama. Mõistlikud valvajad süütavad küünla laternas põlema, hoiavad laterna hõlma ehk mingisuguse riista all ja ruttavad luupainamist kuuldes äkisti välja. Virulased teevad luupainaja nähasaamiseks veel tingimiseks, et tarvis läbi niinise sõela vaatada, mõnes kohas mujal jälle, et tarvis kummarkile lastes jalgade vahelt vahtida.
Tulevalgel luupainajat vaadates nähakse teda enamasti inimese näol, tihti noore tütarlapse näol, aga mehe ega vana naisegi kuju ei põlga ta ära. Laialt tuntakse lugu, mille järele sissetuleku-augu sulgumise ja tulesüütamise peale luupainaja ilmub noorena tütarlapsena, kelle painatav hiljemini enesele kosib. Mõlemad elavad õnnelikult, kuni abielumees 7 ehk 14 aastat pärast pulmi luupainaja sissetuleku-augu eest pulga võtab, ja kohe kaob naine nagu õhk toast. Ansomardi on tuttavat lugu näitemänguks luues luupainaja „.Murueide tütreks“ nimetanud. Loomade kallal arvatakse luupainajat loomade, nagu kassi, koera näol käivat.
