Taudid.
Surmaga käsikäes sammuvad taudid. Ei saanud surnud neile kuuluvat ohvrit ja austust, võisid nad taudina järelejääjaid vaevata. Aga taudi, tõbe saata võisid nad muugi põhjuse pärast, nagu surnule ta eluajal tehtud ülekohtu ehk pahanduse kättemaksmise himu pärast. Manalas omandasid surnud rohkem võimust kui neil eluajal olnud ja seda võimust tarvitasid nad vihameeste ja süüdlaste karistamiseks. Pea lähevad nad ise, pea saadavad nad teisi surnuid maapealsetele karistajaks. Mõni surnu ei ilmunud karistama, vaid Manalas igavust tundes otsis ta taudina tagaigatsetud isiku üles, jäi kauemaks ajaks ta juurde ehk kutsus ta täiesti enese juurde Manalasse.
Igas taudis peitub taudi haldijas, kes ennast mitmet moodi ilmutab. Kõige ägedamalt astub tegevusesse katk. Enamasti näitab ta ennast inimese näol, võib aga ka igaks asjaks moonduda. Inimesega kokku puutudes toob katk alati surma.
Inimesena esinedes käib katk kas jala ehk sõidab koguni vankris. Vankrit nimetatakse väikeseks, vahel kolmerattaliseks. Tihti tuletab katku vanker automobiili meelde; veereb ilma sõiduloomata ja lükkamiseta edasi. Aga ratsasõitugi ei põlga katk. Mõne korra tükib ta teekäija taskusse ja laseb ennast edasi viia.
