Mihkli kihelkonnas oli 1694 veel 13 kalmu, kuhu surnuid püüti matta. Muudes kihelkondadeski teatavad 17. aastasajast kirikukatsumise protokollid kalmudesse matmisest.
Surnust ja surnute matmise kohast kalmus tekkis aegamööda isikustatud kalm, haudade ja surnute haldijas, just niisama kui Toonest ja Kääpast. Kalmu esinemisest haldija kujul teame koguni vähe. Wiedemann läheb tast vaikides mööda. Kalevala kõneleb Kalmast, et Kalmal tütar = Kalman impi olemas. See avaldab kurja iseloomu, sest madu saanud temalt mürgised igemed:
Ikemistä Kalman immen (Kalevala XXVI, 750).
Halva iseloomuga esineb Kalmu neiu ka Eestis. Setukeste lauludes (№ 5) külvab noormees kalmule kaeru, ühtlasi Kalmu neiut tõotades kosida. Noormees unustab ometi tõotuse ja kosib muu neiu. Nüüd tuleb Kalmu neiu kättemaksmine. Pulmasõidul jääb saan manalaste mail äkisti seisma. Kalmu neiu ehk toonelased peavad saani kinni ega päästa enam sammugi edasi. Peig peab lunastusehinda lubama. Kalmu neiu ei lepi vähemaga kui mõrsjaga. Niipea kui peig mõrsja lunastusehinnaks lubanud, pääseb saan edasi. Koju jõudes märkab peigmees: mõrsja surnud. Kalmu neiu ehk kalmulised ta hinge võtnud.
Peale selle mainivad Setu laulud ka Kalmu poissa. Kas Kalmu neiusid ja Kalmu poissa haldijateks arvata, ei selgu küllalt rahvalauludest. Kalmu poistest kõneldakse, et nad tüdrukutega isegi kõrtsis käinud tantsimas (J. Jung, Muinasaja teadus III, lk. 229).
Rahvajutud ei kõnele Kalmust ega Kalmu neiust midagi.
Kuna muistse aja rahvaluule järele surnud Manalas, Toonelas, Kääpas, Kalmus j. n. e. vagusat varjuelu elavad, saadab ristiusk nad enamasti kõiki põrgusse. Põrgu
