nagu saaksid hinged esimesel esmapäeval pääle Mihklipäeva luba hakata maa peal käima ja nagu võiksid nad seda luba 2. novembrini, siis hingede päevani tarvitada. Teisal ei panna ometi esmapäeva peale mingisugust rõhku, vaid lastakse aeg just Mihklipäevaga alata. Seda aega Mihklipäevast hingede päevani kutsutakse ka hingede kuuks, surnu ehk kooljakuuks.
Teisal jälle antakse hingedele palju pikem maa peal viibimise aeg. Paiguti ulatakse see Mardipäevani, paiguti isegi Toomapäevani ja kolmekuninga päevani.
Hingede ajal valitsevad tavalisesti vihmased ja udused ilmad. Rahvas seletab nähtust seda viisi: pääingel Miikael viskab hingesid taevast nagu udu alla. Viimne seletus on muidugi ristiusust pärit. Paganus ei teadnud Miikaelist midagi, vaid laskis hinged lihtsalt hauast välja tulla.
Koju tulevatele hingedele tuleb ausat vastavõtmist valmistada just kui suurt sugu võõrastele. Vastasel korral võiksid nad hõlpsasti pahanduda ja elusatele hädaohtu ehk surmagi saata.
Nagu pühade eel maja ja õue kasitakse ja koristatakse, nii koristati ja kasiti seda ka hingede tuleku eel. Hingede majas viibimise ajal pidi igal pool täielik rahu valitsema, et kallid võõraid kodu viibimises mitte segada. Aga veel enam: hingedele kaeti laud, pandi paremat sööki, jooki lauale. Enamasti määrati vastavõtmise kohaks saun, kus kellelgi inimesel polnud tarvis käia. Tihti avas perenaine hingede kuu esimese päeva õhtul toa ukse ja kutsus majast aastate jooksul väljaviidud surnuid kõiki nime pidi sööma, jooma, ühtlasi paludes mitte pahanduda, et tal seda puhku pole paremat neile pakkuda. Toitudest ei tohtinud pudru puududa. Toitu viidi vahel laudile ja õue, sest kõik hinged ei tahtnud tuppa tulla.
