Tuulispask.
Tuulispask kannab mitu nime: tuulispea, tuulepööris, tuulevood; isegi „jäneseks“ kutsutakse teda. Lõune pool nimetakse tuulispaska ka „ebajalaks“. Ebajalg avaldab iseäranis suurt jõudu, viib isegi heinasaadusi ja kuhje kaasa. Viedemanni ütluse järele olla tuulispasaks kaks tonti, kahe järve peremehed, kes teine teisega kokku puutudes kohe tülli sattuda. Üleüldise arvamise järele tekib tuulispask hoopis teisel kujul. Nagu targa hing kehast lahkub, haldijate maailmast teateid saama minnes, nii lahkub hing veel teisel otstarbel kehast: moondab ennast väikseks tiivuliseks olemiseks ja lendab enesele varandust hankima. Tavalisesti peetakse tuulispasaks minejat nõiaks, kes teele minekul maha heidab, enesel kõik hingamise kohad mullaga kinni topib ja ainult suu hinge väljalendamiseks lahti jätab. Suust tulnud tiivuline moonutab enese varsti tuulispasaks. Kohati räägitakse, et niisugune tuulispasaks mineja peab jalataldu enne seda kolm neljapäeva õhtut verega võidma. Teisal ei teata niisugusest võidmisest midagi.
Mitmed väidavad, nagu oleks tuulispasaks käija naisterahvas. Tuntakse ometi niisama juhtumisi, mil meesterahvaski tuulispasaks käinud. Virus nimetakse
