ehk iseäralikkudel kordadel ohvrialtari — sellekohase kivi, pae ehk vaka ääres, kus mõnesuguseid ohvrid anti. Muiste püüti vististi kõrgemaid olevusi kehastada, kui ka mitte kõiki. Uuema ajani on ainult Tõnni, Peko ja Metsiku kujud säilinud, kuid Läti Hindreku andmed Taara kohta, niisama kivistunud inimesed annavad põhjust oletada, et muiste vististi rohkemini kõrgemate olevuste kujusid valmistud. Nimelt tähistavad inimesesarnased kivid sinnapoole, et need meile kõrgemaid olevusi kujudena esitavad, ja seda oletamist toetab omalt poolt teade, et neile kivistunud inimestele vanasti ohverdud.
Ohvrid kõrgematele olevustele olid verised ehk vereta, mida olude ja tarbe järele kas igapäev ehk määratud ajal anti. Ohvritega käsikäes käisid palved, häda kõrvaldamise puhul, aga isegi lootuses midagi head saavutada ka iseäralikud nõiasõnad ja tembud (vd. „Esivanemate ohverdamised“). Kõrgemate olevuste ja inimeste suhe kujunes vastastikuseks hoolekandmiseks teineteise eest: esivanem andis kõrgemale olevusele seda, mida arvas seda tarvitavat, lootes selle eest sellelt oma tarvitusi saavutada. Käsi pesi kätt. Ohverdati peaasjalikult niisugustele, kellelt kurja kardeti, kurat välja arvatud.
Kogu usund tunnistab meie rahva suureks luuletajaks. Rahva ilmavaade annab ta kõrgest luulelennust tunnistust. Kogu loodus, isegi puud, kivid ja muud kihisevad ta silma ees täis elu. Luulelend manab luulekujude liikumise välja, nagu seda unenägu suudab ette tuua. Selle luulevaimuga käsikäes kõndiv mõistus peab luule suggestiooni mõjul kõiki luulekujusid tõsidusemaailma toodeteks ja elab niisuguse ettekujutuse järele. Rahvas ei suuda õnnelikust lapsepõlve-east veel kõrgemale kohuda; nagu laps esimese 5 eluaasta jooksul kogu surnud looduse enesele elusaks ette kujutab, nii ka rahvas kultuuri ja usundi algastmel. Kuid vaevalt võime
