muidu oleks rahva arvamise järele võtjal vali karistus kannul käinud. Hiiepuude okstele riputati paelu, linta, lõnga, linapeosid, sõlga ja muud sellesarnast. Isegi rätikuid, tanusid, sukke j. n. e. heideti haiguse puhul puuoksale. Missugune kehaosa põdes, selle riie anti hiiepuule ohvriks, lootuses, et siis tervis tagasi tuleb (Esivanemate ohverdamised, lk. 48—56).
Kui ka Eestis hiis tavalisesti puuna ehk puude koguna esineb, ei puudu tal ometi isiklikki elu. Mõned harvad teated teavad hiieneitsitest ja hiiekoertest kõnelda. Ühe teate järele esinenud need hiieneitsid valgeis riideis; muidu aga ei teata nende tegevusest nii hästi kui midagi. Nende esinemine valgeis riideis tuletab vähe surnuid meelde, kes ju vahel valgetesse linadesse mässiti. Kõigiti arvati hiieneitsid ainult suuremates hiites asuvat; võimalik, et varemini igas hiies, kuid selle kohta ei ole teateid säilinud.
Hiie koerte kohta ei tea me muud, kui et nad kurjust avaldanud. Professor Kaarle Krohn võrdleb hiiekoera greeklaste Kerberosega, kellele ta võeraste rahvaste mütoloogiast veel muid vastandid Manala teekonnal leiab (Suomalaisten runojen uskonto, l. 278). Võimalik, et Eestiski muiste hiiekoera nii-ütelda kalmu vahiks peeti, kuid midagi kindlat ei tohi me sellekohaste ainete puudusel ütelda. Soomes räägitakse hiiekoera haukumisest hiielinna ees; seda koera nimetakse mõnekorra ka mustaks, tuldturtsuvaks hurdaks, mõnekorra rakikski. Hiiekoera kõrval tunnevad soomlased veel muid hiieloomi, nagu kassi, herilast, halli hobust, härga j. n. e. Härg kannab Soomes vahel hiiehärja nime kõrval veel „Toone“ härja ja „Venno“ härja nime.
Peale selle teavad soomlased nimesugustest hiiekohtadest kõnelda, nagu hiielinnast, hiiemäest, hiiepõllust, hiienurmest, hiiepesast, hiieahjust, hiiekõrbest j. n. e. Nagu näha, et tähenda hiielinn ometi mingisugust ise-
