Hiied.
Esivanemate ohverdamine ja jumaluse austamine koondus peaasjalikult hiide. Hiis oli kas tammik ehk mingi muu metsatukk. Harvemini austati laant hiiemetsana. Kassaares öeldakse suur osa saart hiiemetsa all olevat olnud. Mujalgi oli Hiius hiiemetsa. Tihti esines hiiena paar puud ehk koguni üks ainus puu. Vähemalt austati paaril viimasel aastasajal kõige sagedamini üksikuid puid hiiepuudena; võimalik, et varemal ajal üksik hiiepuu harukorraliste nähtuste hulka kuulus.
Hiiepuude austamine seisab esivanemate kultusega lähedas ühenduses. Muiste maeti surnuid enamasti metsasalka. Haudadele viidi ohvrid. Kogu matusepaika peeti pühaks paigaks. Sellest pühadusest said sealt kasvavad puudki osa. Kuni uuemani ajani peeti hiit nii pühaks paigaks, et sealt rohtu ei niidetud, marja ei nopitud, oksa ei murtud ega sinna mingisugust looma lastud, sest vastasel korral kardeti surma ehk mingisugust rasket nuhtlust selle määruse üle astujale. Kõigiti tähendas alguses hiis umbes sedasama mis kalm. Näpunäiteid selle kohta annab ka üks rahvalaul:
Käisin eile Hiielassa, |
