Ilmarine.
Ilmarise tegi Fählmann Eesti rahvale tuttavaks. Ta kirjutab Ilmarise kohta, et see tüki kõige paremat terast võtnud, sellest kummi tagunud, kummi maa üle välja laotanud ja hõbedased tähed ning hiilgava kuu selle külge kinnitanud. Vanaisa eeskojast toonud ta valgustaja ja pannud iseäraliku mehanismuse varal telgi külge iseenesest üles ja alla käima. Ilmarine esineb Fählmanni järele seega Vanaisa poolt alustud looduse täiendajana. Loodus on Looja käest nii-ütelda poolikuna välja tulnud, Ilmarine alles teeb osavana sepana looduse täielikuks. Ilmarise osavusest annab Fählmanni järele tunnistust veel poja Endla mõrsjale Jutale valmistud kuldne loor.
Kreutzwald arvas tarvilikuks niisuguse tähtsa isiku kui Ilmarine lugulaulu Kalevipoega punuda. Selgelt ta küll välja ei ütle, kuid näib, et ta Kalevipoja mõõka valmistava Soome sepa Ilmariseks peab. Teisal nimetab ta ometi Ilmarist nimepidi: „Ilmarine, imeseppa, istus kõrgel kuldsel istmel“ ja vaatas sellide tööd päält (XII, 557—564). Kreutzwald ei määra oma lugulaulus Ilmarisele muidu mingisugust tegevust. Ühest Kreutzwaldi ennemuistsest jutust tahetakse Ilmarist ära tunda, kui ka jutt teda nimepidi ei nimeta. Maa-alused taovad maa all kulda ja hõbedat, kuna vana sepp „männikepi-
