et ühtki neist nimedest ei või õigeks pidada, vaid et jumal Taara nime kandis. Läti Hindrek kuulis võitlemises, et eestlased Taarat appi hüüdsid: „Taara avita! Taara avita!“ pidas neid kaht sõna jumala nimeks ja kirjutas sel põhjusel Taara asemel Tharapita.
Selgem arusaamine Taarast tekkis Fählmanni ja Kreutzwaldi ajal. Ju esimene märkas Taara Vanaisaga üheks olevuseks, kirjutades: „Sõjajumala nimi oli Taara, liignimega Vanaisa, Vanataat, Vanamees. Tema oli taeva ja maa looja ja tema kõrval ei olnud muud jumalat. Taarat austati pühades hiites palvega ja ohvriga. Temale ohverdati loomi, mida üheskoos söödi.
Kreutzwald kirjutab Taara kohta: Taara ehk Vanaisa kutsutakse jumalatest kõige kõrgemaks, keda aastas kolm korda tohiti kumardada ja paluda, muul ajal aga kanti palvet ta ette teiste jumalate või vägeva Lijoni ingli kaudu. Viimane vahemees kutsutakse maapealseks jumalaks, kes Piksega ühes käib. — Rahvaluule ei anna mingisugust tuge Kreutzwaldi väitele, et Taarat ainult kolm korda aastas tohitud kumardada ja austada. Vististi tuli Kreutzwald sellele väitele Laguse rahvaluule alusel seismata üleskirjutustest. Võimalik, et Taarale aastas kolm suurt püha peeti, kuid sellegi väite kohta puuduvad meil andmed. Niisama sulab Laguse fantaasia kujuks Taara austamine Lijoni ingli kaudu. Eesti paganus mingisuguseid inglid ei tunnud. Piibli 12 leegionist inglitest on Lagus-Kreutzwaldi Lijoni ingel tekkinud, kellel Eesti mütoloogiaga vähematki pole tegemist.
Tõeasjaks jääb, et rahvas Taarat vägevamaks taevajumalaks, siis ka müristamisejumalaks pidas. Küll asus ta taevas, aga viibis niisama maa pealgi, nagu ju Läti Hindreku teatest kuuleme, kus ta asukohaks hiis tehakse. Taara tammikud, pühad hiied elavad meie päivini rahva mälestustes edasi. Sinna viidi ta ohv-
