Ristiusu päivil tekkis niisuguste kivijumalate kohta arvamine, need olnud enne inimesed, aga moondunud mingisugusel juhtumisel kivideks. Meie päivil ei tea rahvas kivistunud inimeste jumalusest enam midagi rääkida, aga leidub näpunäiteid, mis põhjust annavad oletada, et eestlased muiste kivijumalaid austanud, just kui laplased veel hilisema ajani oma seidasid, mis ju niisama kivide hulka kuuluvad, tihti jumalateks peavad.
Jumalaga üheskoos tuleks veel puuslikku nimetada.
Puuslikku tunneb Setumaa ja Kraasna maarahvas, kuid kumbki ei oska ta iseloomu õieti ära määrata. Dr. O. Kallas sai Kraasnamaal küsimise peale, kes puuslik on, korra vastuseks, et Jeesus Kristus, teise korra, et maajumal, maakuningas. Ühes pühale Toomale määratud palves nimetakse: „maajumalakase, püha puuslikase“. Kraasna maarahva teate järele hüütud puuslikku ka otsekohe appi: „Püha puusli, hoia minno!“ Niisama teatakse, et vanasti lihavõtte hommikul ohvrid viidud nurme peale maajumalatele „puustuse jesändile, püha puuslikule“. Kõige selle järele esineb puuslik jumalana, ta tegevuse piirid ja iseloom jäävad ometi hämarateks.
Wiedemann sellevasta laseb puusliku jumala aust lahti, teda ainult jumala kujuks tehes ja ta kohta üteldes: Vanasti olnud rahval Ukust suured kujud, puuslikud, hiljemini tehtud vähemad, puuslikesed, et neid paremini preestrite eest varjata. Ristiusku minejad nimetasid neid inglikesteks. Puuslikesi inglitega ühele astmele seadmist näitab ka üks nii algav palve: „Oh pühä puuslikese, oh hellä englikese, oh hiidake ja hirmutage puhmatagast ja puutagast, hoidke ja varjake, hellä englikese“ j. n. e. (Wiedemann, Aus dem inneren u. äusseren Leben, l. 444). Kuna Wiedemanni esimene teade puusliku Uku kujuks teeb, määrab palve ta täiesti ristiusu ilmeks, temalt niisama kui inglitelt kaitset ja varju lootes.
