Setukeste teadete järele tuleb äijätär vahel majadesse kurja tegema. Setu lauludes esineb äijo Tooni asemel sinna, kus muidu teisendites Tooni olemas.
Imä iks hoije äijo hobesit, |
Teisal jälle nimetakse manalaste kõrval äijolasi. Äijolane esineb setudel sagedasti kurjategija tähenduses.
Põhja-Eestis on äijätär tundmata, ainult aijatari-heina (scabiosa arvensis) tuntakse. See hein kannab Lõuna-Eestis äijätärihaina nime. Missuguses ühenduses äijätärihein äijatäriga enesega seisab, ei selgu enam rahvasuust saadud teadetest.
Soomlased tunnevad äijö ehk äijä tütart, neiut, piigat, aga ka äijätärt halvas tähenduses. Äijätär ei esine Soomes kurati emana ega tütrena, küll aga kurjana naistesugu vaimuna, kes madusid imetab ja tõbesid sünnitab. Vahel hüütakse teda nõiasõnades: äijätär äkeä akka = äijätär äge moor (K. Krohn, Suomen runojen uskonto, l. 255).
Kui ka Lõuna-Eestis äi, äijä ja äijätär üheks naistesugu kurjaks vaimuks kokku sulavad, tuleb esimesi viimasest tingimata lahutada. Esimene jäägu ikka meestesugu kurja vaimu, äijätär naistesugu kurja vaimu nimeks. Kurja metsavaimu lähenemisel karjale jookseb jänes ta ees ja karjased metsas kuulevad hüüdu: „Äio karile vasta!“ Loomad hakkavad kohe kiili jooksma ja kaovad metsa.
Ida-Eestis on äi ennast veel meelitusenimes äike alal hoidnud, kuna lääne pool sõna kaunis tundmata. Äike astub Ukuga ühele järjele, vähemalt Soome Ukkoga. Nagu Ukko soomlastel, tähendab äike eestlastel müristamist, tõrjub tihti Vanataadi enese eest. Kuna mõnes kohas öeldakse: Vanataat, Taevataat müristab, kuulukse ida pool: äike müristab. Niisama räägitakse äikse vihmast. Äikse nimes on ennast sõna vana
