Kurati tekkimist seletab legenda, et see vaimline olevus taevast mahaheidetud inglist sündinud. Nagu Persias Ormudz ja Ahriman, nii näikse eestlastelgi hea ja kurjuse esitaja ristiusu mõjul oma võimu avaldavat. Veeuputusel ei saanud kurat otsa, sest et Noa laeva ehitades joobnud peaga kirve kivisse löönud ja seda nähes kirunud. Kohe selle peale tulnud hüütud kurat laeva ja jäänudki sinna. Loomise ajal katsub kurat niisama kui Jumal loomi luua. Ta valmistab hundisavist enesele looma. Küll püüab hinge sisse puhuda, aga loom ei hakka elama. Viimaks läheb Jumalalt abi paluma. Jumal ütleb kuratile: „Ütle oma loomale: Hunt, murra kurat ära! Küll ta siis elusse ärkab.“ Kurat teeb nii. Silmapilk hundil hing sees, hunt valmis kuratit murdma. Kurat päästab põgenedes oma hinge. Sest ajast peale vihkab hunt hirmsasti kuratit ja püüab teda hävitada. Ja see püüd õnnestub tihti: sagedasti langeb kuri vaim talle saagiks.
Vanaõelus võib soovi järele kuju muuta, pea suurena, pea väiksena esineda. Ta pea-tegevuseaeg on õhtune aeg. Kuke laul lõpetab ta tegevuse. Niipea kui kukk häält tõstab, peab kurat töö ehk ettevõtte lõpetama ja põgenema.
Jumalaga seisab kuri alati sõjajalal. Jumala esitajana esineb tavalisesti pikne. Seda kardab kuri kangesti, sest iga välk katsub teda tappa. Ainult koopad ja sügav vesi varjavad teda hirmsa nuhtleja eest. Neisse põgeneb ta ikka varjule, niipea kui kõue kõminat kaugelt kuuleb. Mõnegi korra tabavad teda välgud ometi kas unelt ehk ta ei suuda suuremasse vette põgeneda ja löövad ta surnuks. Hädakorral püüab kuri müristamise ajal ennast inimese riietesse ära peita. Sellepärast ei tohi inimene sel puhul tühjade taskudega kõndida ega riideid märjaks saamise kartuse pärast üles tõsta; kergesti võiks põgenev kurat neisse pugeda,
